/nginx/o/2016/09/24/5879071t1h3a2a.jpg)
/nginx/o/2011/02/02/509143t1h6312.jpg)
Eesti Panga nõukogu esimehe Jaan Männiku idee uuest paremerakonnast on nii toores, et on veel vara öelda, mis sellest üldse võiks välja tulla, kirjutab TLÜ riigiteadlane Tõnis Saarts Postimehe arvamusportaalis.
Tõnis Saarts: kus on Männiku uue partei staarid, raha ja ilmavaade?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui on kavas luua uus erakond, siis tuleks kohe küsida kolm küsimust: esiteks, kes on selle erakonna liider või juhttuumik; teiseks, milline saab olema selle erakonna täpsem maailmavaateline suunitlus; kolmandaks, kas on realistlik, et saadakse täis 1000 liiget ja ehitatakse üles elujõuline üle-eestiline organisatsioon? Praegu on kõigi nende kolm küsimust selgete vastusteta.
Lisaks neile võiks püstitada ka neljanda küsimuse – kust tuleb raha?
Jaan Männiku intervjuust nähtub, et ta tajub päris hästi, et uue erakonna loomine oleks tõsine väljakutse ja kõigile neil neljale küsimusele on vaja vastust.
Liidri ja juhttuumiku küsimus on ilmselt kõige olulisem, sest Jaan Männik pole kahjuks tavavalijatele niivõrd tuntud persoon, et ainuüksi tema nimi ja karisma mobiliseeriks koheselt suuri valijaskonna masse. Vaja oleks terve rida veel prominentseid figuure, et asju liikuma saada.
Paremtiival on täna vaba kaks nišši: neoliberaalne nišš erakonna jaoks, mis meenutab Reformierakonda 1990. aastatel, kõneldes täielikust minimaalriigist ja ainult majandusest, ning sotsiaal-liberaalne nišš, mis väärtustab küll inimeste isiklikku vabadust oma eluvalikutes, vastandub tänaste paremerakondade venevastasele rahvuslusele, kuid tunnistab siiski ka riigi mõõdukat rolli rikkuse ümberjagamises.
Mõlemad nišid on üsna kitsad (maksimaalselt 5-10 protsenti valijaid) ja vaid oskuslikul positsioneerimisel võib siin edu saavutada. Usalduskriisile ehitatakse üles protestierakondi, kuid reeglina need hääbuvad üsna ruttu. Seega, kui soovitakse elujõulist erakonda, siis tuleb maailmavaateküsimustele väga tõsiselt mõelda. Res Publica kogemus võiks olla hoiatav – hetkeolukorrast sündiv protestipartei ilma, et ta mängiks sügavamatele ühiskondlikele konfliktikohtadele, on määratud hääbuma.
Ja muidugi rahaküsimus – kas praegune ärieliit on nõus uut erakonda toetama? Kas pettumus valitsuserakondades on ettevõtjate hulgas nii sügavale arenenud, et ollakse valmis panustama uutesse tegijatesse nagu 2000. aastate alguses?
Tasub ka märkida, et ilma tugeva üle-eestilise organisatsioonita pole uutel erakondadel samuti pikemajalist edu loota. Kui organisatsiooni ehitamisse algusest peale ei panustata, siis pole erilist lootust tihedas konkurentsis püsima jääda.
Praegune idee uuest erakonnas on üsna algjärgus, mistõttu vara on öelda, mis sellest üldse võiks välja tulla.
Kui poole aastaga midagi ei muutu, hakkab Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik pärast kohalikke valimisi looma uut erakonda eesmärgiga taastada eetilisus poliitikas ning usaldus rahva ja poliitikute vahel.