Kristjan Luhamets: moraal ei ole «üldinimlik», vaid usu küsimus

Kristjan Luhamets Foto: Erakogu

Traditsioonilise pere kaitsmine on ka seksuaalvähemustesse kuulujate huvides, kirjutab luterikiriku Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Kristjan Luhamets Postimehe arvamusportaalis.

Kui lugesin 14. märtsi Postimehe arvamusportaali, jäi Ivi Anna Massost kahjuks mulje kui homoaktivistist, kes küsib: «Miks me peame olema selles küsimuses kuskil eelmistes sajandites?»

Selle küsimusega püüab haritud inimene alavääristada kõiki neid, kes tema arvamusega nõus ei ole. Millises sajandis siis Masso olla sooviks? Küllap tuleb seda tema enda käest küsida.

Näiteks 3500 aastat tagasi oli olemas kõik see ja rohkemgi veel, mille poole praegu sallivuse sildi all püüeldakse. Tõsi, ka tollases ühiskonnas leidus «sallimatuid». Näiteks Mooses oli tollases mõistes veelgi tagurlikum kui tänapäeva allkirjakogujad. Tema ei uurinud inimeste arvamust, vaid kuulutas kohe Jumala tahet. No kas tõesti olid Moosese sõnad talle Jumala poolt ilmutatud?

Tänapäeval on sellesse uskujaid palju rohkem, võib-olla miljon korda rohkem kui Moosese kaasajal. Toona olid Moosese seisukohad äärmiselt revolutsioonilised ja teostusid alles pika aja jooksul. Ka Iisraeli rahvas ei rõõmustanud uusi korraldusi kuuldes.

Mida siis Mooses ütles? Ta keelas järglaste sigitamise veresugulasega, eraldi rõhutas ta, et see on keelatud oma isa ja emaga, õe ja poolõega, tädi ja onuga, lapselapse, minia ja vennanaisega jne. Samuti keelas Mooses oma laste ohverdamise Moolokile, keelas homoseksuaalse käitumise ja seksuaalvahekorra loomadega. Eraldi keelas ta naisi seismast paaritumiseks looma ees.

Toona olid rahvad selle kõigega harjunud – tavaline asi, pealegi seadusliku kaitse all. Ühiskondlik areng ja sallivus olid teinud märkimisväärseid edusamme ja saavutanud vabaduse kõigile vähemustele. Inimese ihade teostumine oli moraali mõõdupuu, ühiskondlik kokkulepe normaalsuse nurgakivi.

Ja siis tuli Mooses ja rikkus kõik ilusa ära öeldes, et normaalne pole see, mida inimene tahab, vaid see, milleks Jumal on inimese loonud. Arusaadav, et kes Jumalasse ei usu, sellele ei lähe korda ka Jumala plaan inimese jaoks. Selles mõttes on diskussioon moraali üle alati usu küsimus.

Vana testament ei arutle homoseksuaalsuse päritolu üle, vaid keelab sellise praktika. Piibel ütleb, et kõik inimesed on loomu poolest sünnist saati patused, aga ärge käituge selliselt.

Patu tagajärgede loetelu ei piirdu kitsalt seksuaalhälvetega, vaid sisaldab kõike, mis hälbib Jumala plaanist. Lühidalt öeldes: me kõik olemegi sellised – meie probleemid on küll erinevad, aga patused oleme kõik. Näiteks inimese kalduvus tappa või varastada või inimeste loodud jumalaid teenida võib olla kaasa sündinud justkui geneetiline paratamatus, kuid Mooses keelas selliselt elada.

Sama kehtib ka seksuaalküsimuste kohta. Naabrimehel võib olla küll paratamatu kirg üleaedset nähes, kuid siiski on tal keelatud naabrinaisega voodisse minna.

Kristliku õpetuse järgi ei ole lubatu ja lubamatu mõõdupuu inimestevaheline kokkulepe, vaid Jumala tahe. Ma usun, et Jumala tahte teostumine on parim, mis ühele inimesele osaks võib saada. Kes on seda natukenegi tunda saanud, ei kahtle hetkekski.

Muidugi märkab kristlane, et Jumala tahte järgi elamine on inimlikult võttes võimatult raske, kuid see on võimalik Jumala abiga. Sinna poole me pürgime ja sellele teele ongi Jeesus meile appi tulnud. Pealegi on meid loodud selliselt, et me ka üksteist aitaks. Oma ülesannet saame täita üheskoos näiteks luues seadusi, mis aitavad meil Jumala tahte kohaselt elada. Nii seisab traditsioonilise pere kaitsmine ka seksuaalvähemustesse kuulujate huvides.

Ja siiski jääb inimesele vaba valik, mida me demokraatlikes tingimustes ka väljendada saame. Me ei pea soovima, et Jumala tahe meie elus teostuks. Me ei pea sellele ei rahva ega ühiskonnana kaasa aitama, aga meil on see võimalus.

Mooses ei ähvardanud Jumala karistusega, vaid hoiatas, et maa ise sülitab sellised rahvad välja. Nii on see juhtunud paljude rahvastega nii enne kui pärast Moosest. Kuidas läheb Eesti rahvaga, seda ma ei tea. Mina ei usu Ivi Anna Massot, kes väidab, et perekonna ja traditsiooni väärtustajad on «selgelt vähemuse hääl». Ja isegi kui see järjekindla propagandaga kunagi saavutatakse, on Jumala sõna see, mis kauem kestab.

Kristlik organisatsioon SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatas allkirjakampaania homode vabaabielu ehk samasooliste paaride kooselu seadustamise vastu. Politoloog ja presidendi nõunik Iivi Anna Masso märkis seepeale Postimehe arvamusportaalis, et kristlus ei pea tähendama homode vastu võitlemist. Loo juures oleva lugejagallupi vastused küsimuses, kas homokooselu vajaks täiendavat kaitset, jagunevad ligikaudu pooleks.

Vaata ka Reporter.ee temaatilist videot, kus küsitakse rahva arvamust - küll mitte homokooselu, vaid homoabielu kohta!