Kaire Uusen..

FOTO: Mihkel Maripuu.

TTÜ magister Kaire Uusen tõdeb, et palkade taseme määramine töö sisu, keerukusaste ja vastutuse suuruse järgi ei ole kahjuks siiani ühiskonnas heakskiitu leidnud.

Üle kümne aasta tagasi, kui riigi tippjuhtide palgad tavatöötajate omast mitu korda kõrgemaks tõsteti ning tehti otsus need iga aasta 1. aprillil avalikustada, usuti, et see on imerelv, mis hakkab Eesti ühiskonda paremaks muutma.

Mäletan siiani oma selleaegsete ülemuste sõnu: kui tippude palgad tõsta kõigist teistest mitu korda kõrgemaks – tõesti konkurentsivõimeliseks –, siis on neil motivatsiooni tööd võimalikult hästi teha, ja kui meil on head kõrgepalgalised juhid, siis peagi hakkavad ka kõigi teiste madalamate tasemete töötajate palgad tõusma.

Tavaametnikud teenisid sel ajal keskmiselt 3000–5000 krooni kuus, sama tase oli ka suurel osal tavaspetsialistidel erasektoris, v.a vähesed rahvusvahelised firmad või mõned eriseisuses sektorid – näiteks pangandus.

Riigisektori juhtide palgad tõsteti sel ajal töötajate omadest kuus kuni kümme korda kõrgemaks. Seda, kuhu on kerkinud riigifirmade juhtide palkade tase, teab iga lugeja ise. Mäletan toonasest kohtumisest Soome kolleegidega, et nad ei pidanud vaid valitud ametnike palkade kergitamist üldsegi õigeks, kuid julgesid seda öelda vaid eravestluses. Kui hiljem ajakirjanikuna soovisin Soome rahandusministeeriumist kommentaari, siis vastati, et neil ei sobi kritiseerida teise riigi valikuid ja otsuseid, kuid Soomes ei olevat see kunagi võimalik, et palgad tõusevad vaid valitud seltskonnal.

Selle aasta 1. aprillil avalikustatakse taas ametiisikute palgaandmed, kuid nüüd, kümmekond aastat hiljem, tuleb tunnistada, et sellel pole soovitud mõju olnud. Ühegi tegelase avalikuks saanud suur palk või lisatasu pole mitte kriipsugi mõjutanud Eesti ühiskonna palgasuhteid tervikuna. Sel ajal kõrgele tõstetud palgad on veelgi kasvanud ja on üha kõrgemad, madalapalgalised on veelgi madalamale laskunud ja muutunud lausa orjadeks.

See, et tegelikult peaks palkade taseme määrama töö sisu, keerukusaste ja vastutuse suurus, ei ole kahjuks siiani ühiskonnas heakskiitu leidnud. Ometi oleks just see võti ausate ja õigete palgatasemete tekkele.

Kõrgepalgaliste puhul ei näe me tihti ka mingit vastutust (kasvõi Tero Taskila näide), pigem saab oma koosa kätte kõige madalamal pulgal töötaja, kes eksimuse puhul vallandatakse või sunnitakse lahkuma ning langeb seejärel täielikku vaesusse. Kõrgepalgaline läbikukkuja paneb tasku kõrge hüvitise ja lendab järgmisele õiele mett korjama. Sageli tundub, et kuigi meil tahetakse rõhutada juhtide suurt vastutust, ei ole meie juhid tegelikult piloodid, vaid hoopis esimese klassi reisijad, kes naudivad hüvesid ja jätavad vaid mulje, et nemad juhivad.

Ka palgalõhed on ühiskonnas aina suurenenud nii ametite, sektorite kui ka sugude vahel. Kuid kümne aasta taguse ajaga võrreldes on veel ohtlikum pärast masu tekkinud väga suur n-ö orjatööliste hulk. Eesti madalapalgaliste ainus väljapääs orja staatusest on vaid välismaale põgeneda.

See näitab, kui ohtlik on kindlate palgasuhete puudumine ning seadusega vaid üksikutele gruppidele soodustuste loomine, sest iseenesest ei ole ühiskonnas midagi paika loksunud.

Ametikohtade hindamine, mis on aluseks palkade suhestatusele lähtuvalt töö sisust, keerukusest, vastutusest, on enamiku lääneriikide puhul palgasuhete aluseks. Meil aga ei ole kahjuks endiselt tähtsust, kas töö on keerukas, nõuab oskust, ettevalmistust.

Kui kümme aastat tagasi Eestis usuti, et kõik saavad ka siin varsti «inimväärse palga», siis nüüdseks ei ole enam üksnes meie palgalõhed Lõuna-Ameerika riikide sarnased, vaid ka mõtlemine ja käitumine. See teeb kõige enam muret.

Isegi Eesti edukad ei suuda enam siin «vaesuses» olla ja tegutseda, sest töötu või 300-eurose palgaga töötaja pole ka mingi tarbija ja ta ei sobi ka rikkale sõbraks. Valitseb klassiühiskonna mentaliteet, et vaene jääbki vaeseks.

Ometi on alati teada see, et väga suur palkade lõhe ühiskonnas on riigile ja ka majandusele ohtlik. Jah, võib ja tulebki rääkida tootlikkusest. Nõus, et ei saa kulutada rohkem, kui teenitakse, ega elada laenude (tuleviku) arvelt, nagu Kreeka või Itaalia on elanud, kuid sel juhul ei ole ka põhjendatud juhtide või mõnede ametite esindajate hiigelpalgad.

Mida arvata ettevõtjate kohta, kes teenivad kaks-kolm korda suuremat palka kui mõne heaoluühiskonna keskpärane ettevõtja, kuid ütlevad, et töötajale üle 300-eurost palka makstes lähevad nad pankrotti? Kas see ei väljenda kõige ebaratsionaalsemat majandustegevust? Hiljuti Eestis käinud taanlane küsis siit mitmest firmast hinnapakkumist plakatite trükkimiseks. Lõpuks sai ta oma üllatuseks soodsa pakkumise hoopis Taanist, kus enamiku töötajate palk ületab 3000 eurot kuus. Ta teab, et Eestis teenivad inimesed viis korda vähem, kuid talle jäigi arusaamatuks, kuidas saab rikkas ja kõrgepalgaliste riigis Taanis teenus odavam olla ning kuidas selliste teenusehindade puhul saavad Eestis nii väikesed palgad olla. Kuhu see raha läheb, küsis ta.

Viimasel ajal on meedias toodud palju võrdlusi 1991. aasta majandusseisuga, mõnel pool isegi saja aasta taguse ajaga. Huvitaval kombel manitsetakse just vaeseid ja töötuid meenutama 1991. aastat või isegi tsaariaega, samas kui riigijuhtide või edukate ettevõtjate puhul vaadatakse alati tulevikku ja võrreldakse nende olukorda välismaa staaride või suurettevõtjatega. Miks peaks 300 eurot teeniv inimene tahtma 2013. aastal võrrelda oma eluolu mõisaaegse või siis karmide 1950. aastate eluga? Sel juhul võinuks ka Taskilale maksta mõisamoonaka palka.

Selleks et Eesti ei langeks lootusetult Lõuna-Ameerika või teiste suurte ebavõrdsusega riikidega ühte punti, kus rikkad ehitavad üha kõrgemaid aedu, teise kodu USAsse või «võrdsesse Euroopa Liitu», tuleks hakata Eestis kiiresti palgasuhteid korrastama.

Selleks ei olegi vaja muud, kui võtta eeskujuks lääneriikide palgasuhted, sest need toimivad ja tagavad kõigi ühiskonnaliikmete heaolu. Riigi või tegevusvaldkondade tasandil saab paika panna piirid, millest vähem ei tohiks ühe või teise ameti esindajad palka saada.

300–500-eurosed palgad peaks lõplikult ajaloo prügikasti viskama – Eesti ühiskonnas ei tohiks seda taset enam olla.

Probleemid on alati ja igas ühiskonnas (ka rikkad nutavad), kuid seda juttu, et Soome, Saksamaa või Taani on varsti omadega läbi ning need riigid võtavad tegelikult hoopis Eestist eeskuju, ei maksaks küll enam ajada. See meenutab kangesti NSVLi aega, kus iga ametliku jutu järgi kadestasid kõik meie elu ja võtsid eeskuju.

Isegi ilma uuringuteta julgeks pea anda, et kui korrastada palgasuhteid Eestile eeskujuks olevate riikide järgi, mis eelkõige tähendab madalamate palkade järeleaitamist või tõstmist tasemele, mis tagab inimestele euroopalikule ühiskonnale omase äraelamise taseme, toimuks Eesti ühiskonnas ahelreaktsioonina palju positiivseid muutusi.

Kui Eestis kaoks töökohad, kus makstakse oskustöölistele täistööajaga töö eest 300, 400 või 500 eurot kuus, jääks «virisemist» (mida mitmed arvamusliidrid on viimasel ajal meedias eestlaste suurimaks paheks nimetanud), negatiivseid internetikommentaare, aga ka naiste, laste ja loomade halba kohtlemist palju vähemaks.

Väheneks ka muude pahede osa –alkoholitarbimine, mängurlus, vargused, pettused jne. Oluliselt kasvaks sisetarbimine, mis praegu on pea kõigi Eesti ettevõtete vaenlane ja hävitaja ning Eesti arengu vaenlane. Alles siis suudaks eestlased rõõmustada ka muude asjade üle, elada tervemat ja õigemat elu. Õiglaste palgasuhete paikapanek peaks olema meie kõigi huvides.

Autor on kirjutanud magistritöö «Avaliku sektori palgakorralduse arengutendentsid» ning on 2000. aastal välja töötatud ametiisiku palgaandmete avalikustamise korra autor.