Saksamaa välisminister Guido Westerwelle.

FOTO: SCANPIX

Pärast Itaalia parlamendivalimisi sai mõnel pool taas uue hoo üldtuntud tees: valimistulemused ei tulene mitte kodumaistest probleemidest, vaid väljastpoolt peale surutud ühepoolsest kokkuhoiupoliitikast. See «kasinuse kurss» olevat nüüd maha hääletatud. Kasvuni saab kiirelt ja mugavalt jõuda ka võlgadest rahastatud laenuprogrammidega.

Selline vaatenurk on kahetiselt väär. Esiteks valiti hoolimata märkimisväärsest rangusest seni kriisist eriti rängalt mõjutatud euroala maades kõikjal sellised valitsused, kes järgivad oma riikides kindlat stabiilsuskurssi. See kehtib Hispaania ja Portugali puhul niisamuti kui Iirimaal ja Kreekas. Ka Küprose uus valitsus on struktuurireformidest teada andnud.

Teiseks: teame juba ammu, et võlgu elades võivad riigi väljaminekud vallandada parimal juhul – kui üldse – konjunktuurse õletule, see ei saa aga kindlasti olla jätkusuutliku kasvu aluseks. Veelgi enam: aina edasi kasvavate riigivõlgadega saabub varem või hiljem tõe hetk, täpsemalt siis, kui võlausaldajatest turud kaotavad usalduse võlgade tasumise võimesse. Miski ei ole aga ühe riigi jaoks hullem kui sattuda finantsturgudest täielikult sõltuvusse.

2013 võib saada Euroopa raskeimaks kriisiaastaks. Tõsi, reformid annavad juba esimesi häid tulemusi. Finantsturgudel kasvab uus usaldus, eelarvepuudujäägid ja euroala sisene tasakaalustamatus väheneb. Kuid läheb aega, kuni need kasvu kuulutajad reaalsesse majandusse jõuavad. Veel püsib euroala languses. Noorte töötuse määr on osas riikides tõusnud väljakannatamatule tasemele.

Asume Euroopas valiku ees: kas jätkame oma poliitika juhtimist tasakaalustatud solidaarsuse, suurema konkurentsivõime abil kasvu saavutamise ja eelarvete konsolideerimise kolmkõlas või langeme tagasi vanasse, ammu karile jooksnud võlapoliitikasse.

Viimane oleks fataalne. Sest vaieldamatult on kindel finantspoliitika, kasv ja tööhõive omavahel seotud. Kõikjal mujal, kus solidaarsuse reegleid piisavalt ei järgita, on praegu suurim töötusemäär – sest seal keegi ei investeeri. Kes seepärast nüüd vanale võlgade rajale tagasi langeb, ei muuda midagi paremaks, vaid toidab aastaid ja aastakümneid Euroopas püsinud massilist töötust.

Suurema konkurentsivõime saavutamiseks ei ole lihtsat otseteed. Seda oleme ka meie, sakslased, kogenud. Otsustav on õige segu läbipõimunud reformidest. Need vajavad aega, aga need toimivad.

Sama tähtis on, et inimesed ei minetaks usaldust ravimi mõjusse. Sellepärast peab nüüd töötuse vastu võitlemine, eriti aga noorte tööhõive toetamine, jääma Euroopa päevakorras absoluutseks prioriteediks.

Esmajärjekorras on tööturgude uuendamine ja tööturumobiilsuse reformid. Loobuda ei saa ka edasistest investeeringutest haridusse ja teadusesse. Saksamaa saab siinkohal tiheda koostööga kutsehariduse vallas aidata.

Nagu meil, peaks igal pool Euroopas toetama uusi töökohti luua soovivaid ettevõtteid, võimaldades neile paremat ligipääsu laenuturgudele. Toetavad pangad, nagu Euroopa investeerimispank, mängivad sealjuures võtmerolli.

Euroopa laev asub nüüd kriitilises punktis. Kõige ohtlikumatest karidest on mööda seilatud, aga sadamas me veel pole. Mida me usalduses tagasi oleme võitnud, ei tohi me uuesti maha mängida. Peame stabiilsuspoliitika jätkamiseks poliitilise jõu koondama. Kursi hoidmine tasub end ära.

Me peame kogu Euroopas järjepidevalt reformideks valmis ja võimelised olema. Loomulikult kehtib see ka Saksamaa kohta.