Marko Mihkelson: IRL ja Eesti-Vene piirilepe

Marko Mihkelson Foto: Peeter Langovits / Postimees

IRLi välispoliitika nõukogu esimees Marko Mihkelson kirjutab, et on väär arvata, nagu oleks Eesti justkui loobumas viitest Tartu rahule. Sellist viidet pole kunagi piirilepetes olnud.

Eesti rahvuslike huvide sõnastamine välispoliitikas ning nende eest seismine on olnud Isamaa ja Res Publica Liidus läbi aegade üheks oluliseks teemaks, mida on palju käsitletud nii erakonna siseselt kui ka avalikus debatis.

Eks see ole teiste hinnata, kuid keegi ei saa mööda vaadata panusest, mida IRLi poliitikud on viimase 20 aasta jooksul Eesti hea rahvusvahelise käekäigu nimel teinud. Nii Vene võõrvägede lahkumine 1994. aastal kui meie liitumine Euroopa Liidu ja NATOga toimusid just siis, kui IRL kandis valitsusvastutust.

Kuid olgu siia kohe lisatud, et Eesti välispoliitika on saanud olla edukas oma eesmärkide saavutamisel suuresti vaid seeläbi, et meil on olnud tugev poliitiline konsensus kõigis olulisemates küsimustes.

See ei tähenda sugugi, et meil puuduks poliitiline debatt välispoliitiliste prioriteetide ja eesmärkide üle. Võtame kasvõi hiljutise arutelu Aasia strateegia teemal. Küll on aga oluline mõista, et debattidest on alati sündinud ühine ja üks välispoliitiline liin, mida on jaganud parteid sõltumata sellest, kas nad on opositsioonis või võimul.

Üheks selliseks suureks teemaks on olnud piirilepete küsimus Venemaaga. Läinud esmaspäeval kinnitas

IRLi eestseisus oma otsuses, et Eesti rahvuslikes huvides on riigipiiri õiguslik määratlemine Venemaaga. Seda on järjepidevalt taotletud juba 1994. aastast, kui algasid läbirääkimised peaminister Andres Tarandi valitsuse ajal.

Just siis otsustati, et Eesti on nõus loobuma Tartu rahu järgse piiri nõudmisest, kuid mitte loobuma õigusliku järjepidevuse põhimõttest. Seda välispoliitilist ühisliini on hoitud tänaseni.

Eesti-Vene piirilepped – aga tegemist on eraldi mere- ja maismaapiiri leppega – said sisuliselt läbi räägitud juba 1990ndate lõpul. Välisministrite allkirjadeni jõuti 2005. aasta mais pärast seda, kuid Eestist oli saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik.

Tookord lepinguid toetades otsustas riigikogu õiguskantsler Allar Jõksi soovitusel rõhutada oma ratifitseerimisseaduses õigusliku järjepidevuse tähtsust, kuna leppe enda tekst võis jätta ruumi pahatahtlikuks tõlgendamiseks.

Selles ratifitseerimisseaduse deklaratsioonis ehk preambulis öeldi sõna-sõnalt järgmist: «Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsusest «Eesti riiklikust iseseisvusest» ja riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonist «Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest» ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist» otsustab riigikogu piirilepped ratifitseerida.»

Selle sõnastuse poolt oli 78 saadikut ja vastu neli.

Kuigi tegemist oli vaid riigisisese õigusega seotud aktiga, näitas sellele järgnenud Venemaa valuline reaktsioon, et riigikogu samm oli täiel määral õigustatud. Nüüd, kaheksa aastat hiljem otsivad Eesti ja Venemaa taas lahendust piirilepete lõplikuks jõustamiseks. Piirikonsultatsioonid algasid eelmise aasta oktoobris, kui pikaajalise diplomaatilise eeltöö järel andis riigikogu valitsusele mandaadi kõneluste pidamiseks Venemaaga.

Riigikogus esindatud erakondade ühine seisukoht oli, et lepingute sissejuhatavat teksti tuleb muuta viisil, mis kaitseks õigusliku järjepidevuse põhimõtet ning võimaldaks seeläbi leppeid ratifitseerida lisadeklaratsiooni lisamata.

Seejuures olgu kohe öeldud, et Tartu rahu ja eeskätt selle artikli 2 põhimõtted pole kunagi olnud kõneluste objektiks. See on teema, mis ei kuulu meie poolt kunagi läbirääkimisele, sest Tartu rahuleping on Eestile olnud omariikluse alustala.

Nii on väärad need arvamused, kus mainitakse, et Eesti oleks justkui loobumas viitest Tartu rahule. Sellist viidet pole kunagi piirilepetes olnud, vaid nagu eespool nägime, tehti seda 2005. aastal ratifitseerimisseaduses pahatahtlike tõlgenduste ärahoidmiseks.

Piirikonsultatsioonide viimane seis annab meile aga tulemuse, mis täiel määral kaitseks Tartu rahu artikli 2 (Venemaa igavene tunnustus meie iseseisvusele) ja õigusliku järjepidevuse põhimõtet. Eesti ettepanekul on Venemaa vastu võtnud sõnastuse, mis hajutaks igasugused kartused lepete väärtõlgendamisepärast.

Igatahes on riigikogu väliskomisjon konsensuslikult toetanud diplomaatide tööd ning seni saavutatut, mis teeks lepingutest üksnes ja ainult riigipiiri käsitlevad lepped. Seega võime saavutada oluliselt rohkem, kui 2005. aastal võimalik oli. Me räägime lepete enda tekstist, mitte enam ühepoolsest deklaratsioonist.

Käimasolevad piirikonsultatsioonid on muu hulgas väga ilmekaks kinnituseks, et kui Venemaa seda soovib, siis meie kahepoolsetes suhetes on konstruktiivne dialoog ning lahenduste otsimine vastastikkuse alusel täiesti võimalik ka kõige keerukamates küsimustes. Loodetavasti on see kogemus killuks usalduse kasvatamisel Eesti-Vene suhetes.

Samas ei ole mõtet sündmustest lõpuni ette rutata, sest piirikonsultatsioonid on siiski veel käimas. Alles seejärel, kui kõnelustele on pandud punkt, võib oodata allkirjatseremooniat ning uute lepete ratifitseerimist riigikogus.