Karli Lambot

FOTO: VIK

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik liige Karli Lambot kirjutab Postimehe arvamusportaalis sellest, kuidas peaks suhtuma Rahvakogusse.

Poliitilise konkurentsi sulgumine, poliitilise korruptsiooni vohamine ja poliitilise debati tasalülitamine on kolm peamist probleemi, mis Rahvakogu sünnitasid. Kui neid probleeme täna ignoreerida, toob see 2015. aasta riigikogu valimistel parlamenti ilmsesti uued protestiliikumised. Niisugune rõhuasetus aga ei oleks parim riigi esinduskogu valimistel.

Poliitilisest konkurentsist

Eestis teostab kõrgeimat riigivõimu rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu riigikogu valimiste ja rahvahääletustega. Põhiseaduse kohaselt peavad riigikogu valimised olema vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed.

Vabad valimised tähendavad ühelt poolt kodanike õigust vabalt valida, mida politoloogid kutsuvad ka aktiivseks valimisõiguseks. Sellega on meil Eestis kõik korras.

Vabad valimised tähendavad samas ka kodanike õigust seada vabalt üles kandidaate, mida kutsutakse omakorda passiivseks valimisõiguseks. Sellega on meil olukord kehvapoolne.

Demokraatia defitsiit Eestis algabki sellest, et kodanike õigusi seada vabalt üles kandidaate on liigselt piiratud. Kandidaatide nimekirjade esitamise õigus on lisaks üksikisikutele antud vaid erakondadele, millede asutamiseks on vajalik vähemalt 1000 liikme olemasolu. Võrdlusena olgu toodud, et nt Soomes saab kandidaatide nimekirja üles seada mistahes inimeste rühm, kui on kogutud oma nimekirja toetuseks 5000 allkirja.

Vabasid ja ühetaolisi valimisi ei taga ka meie kehtiv erakondade riigieelarveline rahastamissüsteem, kus parlamendierakondi rahastatakse ainuüksi 2013. aastal 5,4 mln euroga, sh kasutatakse riigieelarvelisi toetusi ka valimiskampaaniate rahastamiseks. Taoline privileeg laieneb ka KOV valimiskampaaniatele.

Riigikogusse mittekuuluvad erakonnad, valimisliidud ja üksikkandidaadid taolisest rahastusest osa ei saa ja ei ole seega valimistel parlamendierakondadega võrreldes võrdses olukorras. Konkurentsiseadus ütleb majanduses analoogse olukorra kohta, et tegu on ausat konkurentsi moonutava ehk ebaseadusliku riigiabiga, mida kartelliparteid iseendale maksavad.

Poliitilise konkurentsi sulgemist jätkatakse kõikide muude vahenditega. Selle ilmekaks näiteks on ajutiselt kalevi alla pandud kavatsus hakata tulevikus rahastama riigieelarvest täiendavalt vaid parlamendierakondade poolt loodud demokraatia arendamise sihtasutusi (nn DASAsid).

Passiivset valimisõigust tuleb riigikogu valimistel lihtsustada kas erakonna moodustamiseks vajaliku liikmete arvu vähendamisega või alternatiivsete meetmete, nt kandidaatide nimekirjade ülesseadmisel vaid 1000 toetusallkirja kogumise nõude, seadustamisega. Samuti tuleb oluliselt vähendada riigieelarveliste eraldiste mõju erakondadele: kas toetusi jagada parlamendisiseste- ja väliste erakondade vahel võrdsemalt või alandada üldse olulises mahus avalike vahendite osakaalu erakondade finantseerimisel.     

Poliitilisest korruptsioonist

Kuigi tänane koalitsioon on seadustanud kriminaalkuriteona mõjuvõimuga kauplemise, näitab senine õiguspraktika, et see regulatsioon reaalses elus ei toimi. Kehtivaks normiks on endiselt avalike konkursside võitjate poliitiline ametissemääramine, sundpolitiseerimine, erakonna annetajate premeerimine riigiettevõtete nõukogukohtadega, ametiseisundi kuritarvitamine isiklikes huvides jne.  

Poliitilise korruptsiooni raskuskese on tegelikult nihkunud kohalikesse omavalitsustesse. Avalike vahendeid kasutatakse sageli selleks, et tagada võimuerakondade tagasivalimine. Kõige ilmekam näide sellest on parteimeedia vohamine Tallinnas, kuid Reformierakond polnud sugugi süütum kui tänane Keskerakond.

Omavalitsuste tasemel on meil valimispettus (nn peibutuspartlus) aga lausa riiklikult seadustatud. Nimelt on Reformierakonna eestvedamisel Eestis seadustatud olukord, kus Riigikogu liige ei tohi osaleda KOV töös, küll aga tohib kandideerida KOV valimistel.

See protsess sai alguse 2000. aastate alguses koos Andrus Ansip kerkimisega Tartu linnapeaks. Veel 1999. aasta KOV valimistel oli Tartu linnas neli 11-13 mandaadiga valimisringkonda. 2002. aasta KOV valimisteks moodustati aga Ansipi eestvedamisel Tartusse üks 49 mandaadiga valimisringkond. Selle tulemusena vedas Ansip oma 8799 häälega enda järel sisse veel 22 inimest, neist nimekirjas populaarsuselt teine isik sai vaid 243 (ehk 36 korda vähem) häält. Reformierakonna survel seadustati taoline olukord ka üle terve riigi. Samal ajal kuulutas Siim Kallas, et Eestis peaks toimuma ka peaministri ülemaaline otsevalimine (ehk moodustada tuleks üks valimisringkond ka Riigikogu valimistel).

Paradoksaalsel kombel käitutakse Tallinaga risti vastupidi. Tallinnas on nimelt ainsana säilitatud KOV valimistel 8 ringkonda, et kärpida Edgar Savisaare päikesepaistet. Kuigi Res Publica «äraostmatud» mängisid valimisringkondade piiride ümberjoonistamisega oma mängu, ei ole seegi muutnud pealinnas valimistulemust.

Tänaseks on see protsess päädinud oukorraga, kus praktiliselt kõik valitsuse ministrid reastatakse üles KOV valimistele, kuigi neist ükski ei kavatse siirduda tööle volikogusse.

Taoline valijate petmine ja avaliku võimu tsentraliseerimine tuleb peatada. Kui me tahame säilitada märkimisväärse voliniku isikliku vastutusega proportsionaalset valimissüsteemi, siis peaksime me naasema kõikides suuremates omavalitsustes 12-14 mandaadiliste valimisringkondadeni. Poliitilise korruptsiooni vastu võitlemiseks tuleb meil aga seadusi sisustada reaalsetele kuriteokoosseisudele vastavate regulatsioonidega, parim ennetusvahend on aga ka siin poliitilise konkurentsi avamine.

Poliitilisest debatist

Rahvakogu sünd oli ennekõike umbusaldusavaldus tänastele parlamendierakondadele, kes ei suutnud 2012. aastal vallandunud erakondade rahastamisskandaali järgselt teha rahva ootustest vajalike järeldusi. Rahvakogu oleks jäänud sündimata, kui vastav debatt oleks toimunud riigikogus.

Meil tuleb ainult tänada kõiki neid kodanike, kes heas usus on teinud Rahvakogule palju arukaid ettepanekuid. Rahvakogu protsessi võime lugeda omakorda õnnestunuks, kui esitatud ettepanekutest suudetakse esile tõsta just need, mis vastavad ühiskonna enamuse ootustele ja kindlustavad Eesti riigi demokraatlike traditsioonide jätkumise.

Kui riigikogu praegune koosseis ei võta seaduseks tegemisele Rahvakogust tulevaid mõistlikke muudatuskavasid (või ei enneta neid omapoolsete initsiatiividega), siis tuleb meil koos valijatega koonduda selleks, et need teha teoks järgmise riigikogu koosseisuga. Täpselt sellist lugupidamist tulekski ilmutada Rahvakogu vastu.