Anvar Samost: igand?

Anvar Samost Foto: Fototoimetus

Pärast seda, kui tänu Priit Toobalile ja Ester Tuiksoole riigikogu liikmete puutumatuse küsimus aktuaalseks muutus, olen korduvalt üritanud välja mõelda, millises olukorras ja kus võiks parlamendi liikmel sellist privileegi üldse vaja minna. Vaatasin läbi mitme riigi praktika ja jõudsin kahe mõtlemapaneva näiteni. Ameerika Ühendriikides on saadikutel puutumatus kõige suhtes, mida nad seadusandlikus kogus ütlevad. Samuti on neil õigus alati osaleda parlamendi töös, seal kõnelda ja hääletada, isegi juhul kui nad Kongressi kogunemise ajal vanglakaristust peaksid kandma.

Saksamaal alustab parlamendi iga uus koosseis tööd otsusega loobuda suuremalt jaolt puutumatusest. Sarnaselt USAga jääb alles õigus igal juhul ja alati parlamendi töös osaleda. Siin võib näha seost natside võimuletuleku ajaga, kus sotsiaaldemokraadid ei saanud olulisele istungile tulla, kuna kartsid rünnakrühmlaste vägivalda.

Tänapäeva Saksamaal, USAs või ka Eestis on raske ette kujutada olukorda, kus valitsus või parlamendi enamus täitevvõimu (või oma sõjaväelist tiiba) kasutades üritaks ebaseaduslikult takistada opositsiooni tegevust poliitiliste eesmärkide saavutamisel. Kuidas näeks välja Priit Toobali viidatud opositsioonisaadikute võimalik kuritarvitamine koalitsiooni poolt? Vastamiseks peaks nägema maailma keskerakondlase silmadega. Tuleb tõdeda, et mingi immuniteet ei kaitse keskerakondlasest Tallinna linnavalitsuse ametnikku, kes on otsustanud jätta palgast parteile kümnise maksmata.

Saksamaa 1933. aasta näide ei ole siiski kõikjal maailmas vaade kaugesse ajalukku. Paraku pole riikides, kus opositsiooni tõepoolest ahistatakse, puutumatus kedagi aidanud. Näiteid on Ukrainast Armeeniani, kui meile enam tuttavaid riike vaadata. Puutumatus kas võetakse lihtsalt häälteenamusega ära või seda ignoreeritakse. Nendes riikides on enamasti küsitav ka prokuratuuri ja kohtuvõimu sõltumatus, samuti ei ole parlament tegelikult koht, kus olulisi otsuseid langetatakse.

Eestis on seni olnud tavaks, et riigikogu liige, kellele prokuratuur süüdistust tahab esitada, sisuliselt loobub puutumatusest, et kohus saaks õigust mõista. Korruptsiooni kui varjatud kuritegevuse liigi puhul on süüdistuseni jõudmine immuniteeti ära võtmata vähetõenäoline.

Kõik see viib ilmselt ketserlikuks hinnatava küsimuseni. Kas parlamendi liikme puutumatus ei ole lihtsalt igand?

Igal juhul tuleb nõustuda vandeadvokaat Urmas Volensiga, kes äsja riigikogus algatatud saadikupuutumatuse eelnõu kommenteerides tõdes, et immuniteedi sätestamise eesmärk nii Eesti kui teiste arenenud riikide põhiseaduses on esmajoones kindlustada parlamendi toimimisvõime. Eestis jääb kahjuks mulje, et vähemalt kaks erakonda sooviksid pigem igale üksikule saadikule eraviisilist eristaatust.