Esimese uudise õigus

Edgar Savisaar Foto: A.Peegel

Aasta algusest on möödunud 75 päeva. Iga järgmine päev läheb kukesammu võrra pikemaks, aga veel paar päeva tagasi tundus, et üldsegi mitte sisukamaks. Pärast möödunud aasta tormist lõppu valitses skandaaluudiste põllul pikk põud. Enne läinud kolmapäeva olid ühiskonnaelu tipphetkedeks politseijuhi äpardunud paikasmugeldamine, eelarveauk nukuteatri kulisside taga ja lõppkokkuvõttes liiga odavaks osutunud riigi esimene kleit. Uudistes ruulisid sotsiaalteemad, inimesi kiusavad koledad tõved ja vaiksel surinal üle veergude veerevad elektriautod.

Uuriva ajakirjanduse lipulaev tõi suurima töövõiduna auditooriumi ette kogu tõe puuk­üürnikest ja kõige suurema üldrahvaliku pahameele osaliseks sai 700-aastase orjapõlve tagantjärele ärajätmise otsus. Kusagil keldris mõeldi välja rahvakogu raamesse sobivaid asendustegevusi, siin-seal peeti pisikesi stepslite avamise pidusid ja jagati tänu mulluste saavutuste eest. Igav.

Selline oli kohalike valimiste aasta algus. Pikk vaikus, nagu pohmelus, mille käigus mõeldi endamisi, kas viimane pudel oleks võinud olla olemata või olnuks tark algusest peale üldse võtmata jätta. Ilmselgelt oli mullune mahtra nii mõnegi poliitiku suu pikaks ajaks sulgenud. Iga skandaali otsa paiskunud uus skandaal võttis paljudelt isu käia mujal kui tuttavat rada pidi tööle ja koju koos kodupoe külastamisega. Ämma juurde minek oleks juba selgelt üle jõu käiv ülesanne.

Iga tark rahvajuht vaikis, sest kes tahaks esimesena nii kaua näljas peetud ajakirjanduse puhanud hammaste vahele sattuda. Sest ega talveunes autorollod, erakondade rahastamisprobleemid ja muud mullused teemad koos aastanumbri vahetumisega kuhugi ei kadunud. Nii loodetigi, et esimese solgipange saab kaela keegi teine, loodetavasti Savisaar.

Ja nii läkski. Omalt poolt tuli tagasihoidlikele poliitikutele appi sulailm, mis viis kogu tähelepanu asfaldiaukudele.  Augud olid nagu taeva kingitus kõigile, kes ei armasta Edgar Savisaart. Põhjust kirumiseks sai igal tasandil enam kui küll ja ilmselgelt pingutas ka Savisaar, et kriitikute suud kibekähku uute asfaldilärakate aukudesse sülgamisega sulgeda.

Ei tahaks olla nende õnnetute kommunaalametnike nahas, kes avastasid ühel päeval õudusega, et võitlus lumekoristuse rindel tuleb tavalisest kolm kuud varem ümber formeerida juba ette kaotatud lahinguks augutandril ning kokkuvõttes osutub see võitluseks kogu rahvaga, keda kehastab nende jaoks linnapea isiklikult. Kes Savisaare juhtimisstiili tunneb, teab, millest jutt.

Ja just seesama juhtimisstiil saigi Eesti suurima erakonna juhile taas saatuslikuks. Keskerakonnas juba 2005. aastast kasutusel olnud «sisemise astmelise tulumaksu» süsteem streikis. Tavaks olnud kümnis erakonna antud ameti eest ei laekunud ja tarvis oli sõnakuulmatuid hirmutada. Omal ajal, kui 5- kuni 10-protsendiline ametikoha maks kehtestati, selgitati asjaosalistele seda valimiskuludega ehk vajadusega säilitada neile töökoht ka pärast valimisi. Ilmselt leidsid parteisõdurid, et seda ohtu nüüd enam pole, valimised võidetakse niikuinii ja puudub ka vajadus kümnist tasuda.

Linnapea on aga raevus ja esimesed näidispead lendasid. Muidugi mõista olid need pead juba varem tehtud personaliotsustega hoolikalt valitud. Ka eilne prokuratuuri avaldus kriminaal­uurimisest loobumise kohta kinnitas varasemaid väited, et raha maksmata jätmine polnud peamine põhjus.

Nagu Savisaare puhul tavapärane, ei kvalifitseerunud tema ja ta erakonnakaaslaste teod ka sel korral ühiskonnale ohtlikeks ja rahvas võib kergemalt hingata. Kohalike valimiste aasta on sellega ka sisuliselt avatuks kuulutatud, kõik võivad lahingusse tormata ja risti ette lüüa pole enam vaja.  Aga linnapea peab meelde jätma, et kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub.