Tarmo Treimann kirjutab, et paljud aktivistid ei taha end poliitikaga «määrida». Kuid see, millega tegelevad asumiseltsid ja kodanikuühendused, on poliitika kõige laiemas tähenduses.
Tarmo Treimann: sädeinimesed volikokku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohalik omavalitsus on oma põhiolemuselt kohaliku elu korraldamise vorm. Kohalikud kogukonnad, kodanikuühendused ja kodanikud peavad kohaliku omavalitsuse kaudu saama korraldada kohapealset elu omatahtsi.
Euroopa kohaliku omavalitsuse harta sätestab, et kohalik omavalitsus on üks demokraatliku valitsemisviisi põhilisi alustugesid, kuna just kohalikul tasandil saab kõige otsesemalt kasutada kodanike õigust osaleda ühiskondlikus elus.
Tallinnas on nende põhimõtete järgimisega raskusi. Tallinna juhtimine on parteistatud ja tsentraliseeritud. Otsustajate ring on muutunud väga kitsaks. Linnavolikogu roll on viidud miinimumini. Praegusest 79st linnavolikogu liikmest on asendusliikmed koguni 53.
Linnaosade otsustusõigus on sisuliselt olematu. Linnaosavanemad ja linnaosavalitsused on määratud ametisse «ülevalt alla» linnavalitsuse poolt. Linnaosa halduskogudel puudub praktiliselt igasugune pädevus, sealhulgas pole neil võimalust teostada kontrolli linnaosavalitsuse ja linnaosavanema tegevuse üle ning nende roll detailplaneeringute kehtestamisel on kärbitud minimaalseks. Linnavolikogu valimistel puudub valijal ülevaade, millised kandidaadid kandideerivad ka halduskogusse.
Parteistumine väljendub ka selles, et otsuseid võetakse vastu eelkõige lähtuvalt võimul oleva erakonna vajadustest ning linnaeelarve on suuresti rakendatud ühele erakonnale valimispropaganda tegemiseks. Ka mittepoliitilised ametikohad linnavalitsuses ja linna allasutustes on tihti parteistatud.
Kodanike algatusi ei võeta tõsiselt ning kodanikuühendusi kuulatakse valikuliselt, üksnes siis, kui see on võimul olevale erakonnale kasulik. MTÜ Kodaniku Hääl algatatud ja 4500 toetusallkirja kogunud kodanike eelnõu lükati Keskerakonna saadikute häältega volikogus tagasi. Rahvaküsitlusi korraldatakse selle osalusdemokraatia institutsiooni naeruvääristamiseks. Kuidas teisiti saab suhtuda küsitlusse, kus küsitluse korraldaja osalejatele reklaamides ise ette ütleb, millist vastusevarianti tuleks eelistada.
Tallinna linn ei pea paljuks osaleda kohtuprotsessidel oma kodanike vastaspoolel, nagu see juhtus hipodroomi ala detailplaneeringu kohtuasjas ja nagu on ilmselt juhtumas ka Pirita TOPi ala planeeringuvaidluses. Tekkinud on olukord, kus Tallinn ei ole omavalitsus selle demokraatlikus mõõtmes, tõeline oma valitsus, kus kohalikul kogukonnal on õigus oma asju ise otsustada.
Tsentraliseeritud linnavõim ei järgi põhimõtet, et kohalik võim ehk kohalikul ja kogukonna tasandil otsustamine peab toimuma tavakodanikule võimalikult lähedal. Seetõttu saavadki võimalikuks olukorrad, kus lasteaedade rahastamisele eelistatakse oma televisiooni loomist, supiköögi asemel rahastatakse munitsipaalpoliitikute piltidega kalendreid või teede ja tänavate korrashoiu asemel tegeletakse golfiväljakute ehitamisega ning linnale rahaliselt kahjuliku skeemitamisega tenniseväljakute majandamisel.
Teisalt aga on Tallinn selgelt oma piiridest välja kasvanud. Linn on suurem kui tema haldusterritoriaalsed piirid, kuid koostöö lähivaldadega on puudulik. Tallinna (ja teiste linnade ning valdade) olukorra teeb keeruliseks ka see, et omavalitsuste võimalused omatulu teenida on sisuliselt olematud. Omavalitsuse hakkamasaamine sõltub ennekõike riigi eraldatavatest vahenditest. Kuid see teema vääriks juba eraldi käsitlust.
Võimu detsentraliseerimiseks tuleb anda rohkem õigusi linnaosadele. Linnaosade halduskogude pädevust tuleb suurendada. Halduskogude valimise mehhanism peab olema senisest arusaadavam. Halduskogudel peab olema õigus valida ise linnaosavanem ning teostada kontrolli ja järelevalvet linnaosavalitsuse tegevuse üle. Linnaosadel peab olema mõistlikus ulatuses oma eelarveautonoomia ning detailplaneeringute kinnitamisel peab saama otsustavaks linnaosa halduskogu seisukoht.
Kodanikele peab andma senisest paremad võimalused linna puudutavates otsustes kaasa rääkida, lubades ka osalusdemokraatia vahendeid kohalike küsimuste üle otsustamisel.
Senine kodanike algatatud õigusakti eelnõu peab saama kohaliku rahvaalgatuse tähenduse ehk piisava arvu allkirju kogunud, kuid linnavõimult toetust mitte leidnud algatus peab minema kohalikule rahvahääletusele. Kohaliku rahvahääletuse erapooletu läbiviimine peaks olema tagatud ja tulemus õiguslikult siduv. Kohalikud kodanikuühendused, asumiseltsid, huvigrupid peavad olema otsustusprotsessidesse sisuliselt kaasatud.
Alternatiividena erakondadele, kes seni on volikogus rohkem «oma asja» ajanud kui kohaliku elu edendamise eest seisnud, võiksid nende kõrval volikogusse kuuluda valimisliidud, sealhulgas kodanike ja kodanikuühenduste valimisliidud. Need kaasaksid kohalikke aktiviste ja tegeleksid parteipoliitilise võitluse asemel just kohaliku elukeskkonna küsimustega.
Paljud võimekad kohaliku elu aktivistid on kahtleval seisukohal valimistel kandideerimise suhtes. Ei taheta ennast «räpase» poliitikaga määrida. Kuid see, millega tegelevad asumiseltsid ja ühiskondliku suunitlusega kodanikuühendused on tahes või tahtmata niigi poliitika selle kõige laiemas tähenduses.
Poliitiliste otsuste tegemise raskuskese tuleb linnavalitsusest tagasi linnavolikogusse tuua. Volikogu peab olema koht, kus selgub linna arengu visioon. Sellele aitab kaasa linnavalitsuse oluliste ametikohtade depolitiseerimine ning poliitikute asemel spetsialistide leidmine linna täitevvõimu juhtfiguuride hulka. Seniste abilinnapeade asemel võiksid olla ametis konkursi teel leitud palgalised linnadirektorid, kes oskavad juhtida suuri organisatsioone ning kelle ülesanne on ellu viia linnavolikogu poliitilist tahet.
Tallinnas tuleb sügisestel valimistel teha valik, kas jätkata parteilise asendusliikmete volikoguga või kaasata linna juhtimisse kodanikuühenduste ja asumiliikumiste heaperemehelikke sädeinimesi. Kui eelistame uut lähenemist, peavad mõtteviisi muutusteks valmis olema nii valijad kui ka võimalikud kandideerijad ise.
Autor on MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tallinna ühenduse juhatuse liige