Ahto Lobjakas

FOTO: Mihkel Maripuu

Franciscus I – eilseni Jorge Maria Bergogl­io – saab paavstiametiga kaasa kahtlemisväärse rõõmu olla midagi kõigi jaoks. Maailmas ei ole institutsiooni, mille jurisdiktsioon oleks (potentsiaalselt) universaalsem. Jeesus suri ristil meie kõigi eest, on Eestiski õpetatud vähemalt 800 aastat. Tõsi, neist viimased 500 viisil, mis Franciscus I jaoks on sügavalt ekslik.

Vähetuntud 76-aastane Franciscus I murrab esimesena sisse paljudest ustest. Ta on esimene ladinaameeriklane oma uues ametis, samuti esimene mitteeurooplane antiikajast alates. Ta pärineb maailmajaost, kus praegu elab circa 40 protsenti maailma 1,2 miljardist katoliiklasest. On kindel, et järjekorras 266. Jeesuse asemiku fookus nihkub Euroopalt ära.

Sellele viitab ka nimevalik. Esimese Franciscusena Pühal Toolil saadab paavst nimega sõnumi: tema pilk peatub maailma vaestel. Assisi Franciscus, kes elas umbes samal ajal, mil vallutati Eesti- ja Liivimaa, läks ajalukku vähenõudliku vaeste patroonina, loomade (ning hiljem keskkonna ja jumala loodu) kaitsepühakuna. Samuti mehena, kes toonase paavst Innocent III unenäos päästis võimuihara kiriku kokkuvarisemisest.

Kardinalina kuuluvad Franciscus I-le järgmised 2007. aastal lausutud sõnad: «Rikkuse ebaõiglane jaotus püsib, aidates maad võtta ühiskondlikul (päris)patul, mis kisendab taevani ning piirab nii paljude meie vendade võimalusi elada täisväärtuslikumat elu.» 2001. aastal pesi ja suudles tänane paavst 12 aidsihaige jalgu.

Kuid Franciscus I ei ole revolutsionäär. Ta on vähem huvitatud struktuurilistest reformidest – kuigi Vatikan sooviks reguleerida ülemaailmset kapitalismi – ja palju enam individuaalsest patustpöördumisest. Tal on palju enam ühist legendaarselt vähenõudliku Uru­guay presidendi kui enamiku viimase Euroopa ametivendadega. Buenos Aireses elas ta väikeses korteris, tegi endale ise süüa ja sõitis bussiga.

Doktriinilt on Franciscus I konservatiiv. Temalt pole oodata leevendusi suhtumises homoseksuaalsusse, naistesse või rasestumisvastastesse vahenditesse. Küll arvatakse, et ta võib kergendada kärbuva preesterkonna tsölibaadireegleid. Tema peamiseks proovikiviks saab paavstiõukonna reform. Kuurial lasub kahtlus rahalises, hingelises ja ihulises korruptsioonis.

Franciscusest loodetakse vankuvale kirikule uut algust. Kui see tuleb, siis pigem laias maailmas, läbi usulevituse väljaspool Euroopat. Rafineeritud, tihti hiliskonverteerunud Euroopal, kus katoliiklusest oodatakse Evelyn Waugh’ või Graham Greene’i kombel metafüüsilist juhatust hea ja kurja äratundmisel, tuleb oodata.