Manona Paris

FOTO: Ove Maidla

Moskvalastest, kes tahavad õppida kaugel Venemaa südames «väljasurevat» eesti keelt, kirjutab Õpetajate Lehes ajakirjanik Manona Paris.

Kui mulle tehti kolm kuud tagasi ettepanek minna Moskva kesklinnas asuvasse keeltekooli eesti keelt õpetama, sõelusid mu püksid püüli. Üks moskvalasest tuttav naeris seda nähes: «Eestlased peaks üldse õnnelikud olema, et keegi nende keelt õppida tahab.»

Hiljem väitis ta muidugi, et tegi nalja, et tahaks isegi eesti keele õpingutega jätkata. Mine sa tea, ikka on hea, kui Putini Venemaal väike Viru väravate kujuline päästerõngas leidub.

Nali naljaks, aga tegelikkuses oli mul suur küsimärk – mis võib küll olla nende inimeste peades, kes igal laupäeval loobuvad võimalusest datšas patareisid laadida ja tulevad Moskva vastikusse kesklinna selleks, et pool tundi õppida ühelt õpetajakogemuseta ajakirjanikult eesti keelt?

Esimene motivatsioon – suur ja sügav emotsionaalne suhe Eestiga

Vana klišee – Eesti oli nõukaajal nagu unistus paremast homsest. Mitu minu õpilast on lapsepõlves veetnud suved Pärnu rannas mängides. Nad mäletavad, kuidas eesti keeles poes jäätist küsida. Nüüd tahaks nad uuesti Pärnusse minna ja küsida seekord muid asju kah.

Üks mu õpilastest, keda ma kutsun tema enda algatusel eestipäraselt Katiks, on kindel – Eestimaa on tema alternatiivne isamaa.

«Mulle meeldib Tallinnas kõik,» lausub üsna idamaiste näojoontega neiu. «Mulle meeldib teie inimeste olek, mulle meeldib isegi Tallinnas tibutav vihm. Ma ei armasta väga päikesepaistet, selline novembrikuu taevas on minu jaoks parim!»

Miks ometigi? Kati selgitab, et siis saab võtta hea raamatu, mässida end korraliku hõõgveini saatel kerra ja olla omaette. Või kohtuda kusagil kaminapaistel sõpradega. Hindamatu! Katil on palju sõpru Tallinnas.

Teine motivatsioon – juured kutsuvad

Paljudel minu õpilastel on juured sügaval Eesti mullas. Osal on taskus isegi Eesti pass. Möödunud sajandil lõppes paljude Eestimaa tütarde ja poegade tee toonase impeeriumi keskuses Moskvas. Siia loodi perekonnad, siin kasvatati lapsi. Ja nüüd otsivad need lapsed juuri.

Meie rahvusringhäälingu operaator ja korrespondent Anton Aleksejev teadis kümme aastat tagasi eesti keeles vaid paari sõna, kuid tal oli õigus Eesti passile, sest ta vanaema oli elanud enne sõda Narvas. Anton taotleski sünnijärgse kodanikuna Eesti passi, kõrvus isa iroonilised sõnad: «Passi said, aga vaja oleks ka keelt osata.»

Ja Anton hakkaski eesti keelt õppima. «Algus oli väga raske,» meenutab ta, «kuid ühel hetkel läks lihtsamaks. Ma möödusin üsna varsti nendest, kellega alustasin. Küsimus on huvis.» Praegu räägib Anton eesti keelt küll kerge aktsendiga, kuid valdab suurepäraselt sõnademängu nüansse.

Ka minu klassis on mitu sellist õpilast, kelle juured on Eestis. Eesti keel on nende jaoks vanaema keel, mille kõla meenub, aga sõnad enam mitte. Meenuvad maitsed ja lõhnad. Mõni ime, et üheks armastatumaks õppematerjaliks on meil klassis retseptid. Jõuluks tõlkisime piparkoogi retsepti ja arutasime, kuidas tehakse Mulgi kapsaid. Nüüd arutame juba sidrunikoogi ja koduse pesto valmistamise nüansse. Muidugi eesti keeles.

Paljude mu õpilaste mälestused tulevad mullegi üllatusena. Kas mäletate, et nõukaajal oli Eestis väga popp pakkuda külalistele hiiglaslikke einevõileibu? Meie seda ei mäleta, aga nemad mäletavad. Ja see on neile otsekui üks Eesti tunnus – hiiglaslikud noa ja kahvliga söödavad einevõileivad, kaetud hea ja paremaga.

Üks äraütlemata armas hetk oli, kui mu õpilased küpsetasid tundi kaasa vahvleid. Just eelmises tunnis olime vaadanud üle nende retsepti ja meenutanud, kuidas 90ndate alguses sai Tallinnas igal tänavanurgal neid osta. Nädal hiljem toodi õppematerjal maitsmiseks kaasa. Keel keele peal sobib hästi.

Kolmas motivatsioon – normaalne maa meie külje all

Ent paljudel minu õpilastel polegi mingit seost Eestiga. Küll aga kavatsevad nad hakata Eestiga tihedamalt suhtlema. Tahavad sinna võib-olla endale töö- või elukoha otsida.

Olen kuulnud lugusid mitmest venemaalasest, kes on kolinud Eestisse – hea turvaline elukeskkond, kus võim ei ahista ja seadused kehtivad. Ning kinnisvarahinnad on Venemaa keskustest mitu korda odavamad. Teed on korras, poed kvaliteetset kaupa täis, restoranides teenindatakse naeratades. Tööd on ka järjest enam – eriti kui oled meedik. Miks siis mitte keelt õppida? See on ju normaalne praktika! «Ma ei kujutaks ette ükskõik kus maal elamist, kui ma ei oska selle maa keelt,» tunnistas üks moskvalanna mulle.

Teised moskvalased, kes kunagi on Eestis elanud, räägivad aga, et toona polnud justkui vajadust eesti keeles rääkida. Kuigi nad üritasid. Sageli segasid keelt praktiseerida kohalikud ise. Eestlased läksid kohe tänaval ja kauplustes vene keelele üle. Õpi siis nii keelt! Nüüd on nad jäärapäised ja lubavad sundida eestlasi endaga eesti keelt rääkima. Kui tahes palju nad ka vigu teeksid.

Teate ju küll seda anekdooti: Tuleb venelane poodi ja ütleb eestlasest müüjale: «Pjalun mjulle sjee, ja sjee, mjish on sjelle kõrval. Jah, see, seal tjaga!»

Müüja küsib vene keeles vastutulelikult: «Vahest ütlete mulle, mis vaja?» Venelane naeratab virilalt ja vastab: «Kui mitu aastat pidime meie kuulama teie jubedat vene keelt? Nüüd kuulate teie meie vigast eesti keelt!»

Kuidas aga keelt õpetada?

Kuna mina pole filoloog ega tea suurt midagi metoodikatest, olen leiutanud enda jaoks nn tunnetusliku õpetamisviisi. Meil on küll töövihikud-õpikud, kuid mida kogenumad õppijad, seda vähem ma raamatutele toetun. Minu peamine eesmärk on saada oma õpilased lobisema.

Üks mu õpilastest on ise keeleõpetaja, kelle eriala on soome keel. Ta annab mulle seni väga positiivset vastukaja: «Grammatika saame ise tabelitest pähe tuupida. Rääkimist, kõnekeelt ja hääldust ei saa siin aga kusagilt. Seega – tulebki rohkem rääkida.»

Olen söandanud õpilastele isegi öelda: ärge muretsege grammatika pärast. Peaasi, et te räägite, kas või lihtsate lausetega. Me kuulame palju Eesti muusikat, vaatame Eesti filme, eriti (nalja)seriaale, kus on lihtne ja selge eesti keel.

Menukad õppevahendid on «Tujurikkuja» ja «Meie aasta Siberis». Tuuli perekonna katsumused on seda lahedamad, sest seal on osa tegevustikust paralleelselt vene keeles. «Tujurikkuja» meeldib seetõttu, et hea olevat näha, kuidas eestlased on õppinud enda üle naerma. Hästi läks ka tund, kus tutvustasin Leiutajateküla Lottet.

Võõrad pole elulisemadki teemad. Oleme rääkinud sellest, et Eesti jookseb inimestest tühjaks, et Eestis pole alati kerge elada, et meil on tööpuudus ja palgad madalad, et kõrgharidusega noored ei saa väärilisele tööle jne.

Moskvalased noogutavad kaastundlikult, kuid ütlevad: igal maal on omad probleemid. Ja võrreldes Venemaa omadega – korruptsioon, seaduste valikuline täitmine ja hüperinflatsioon – on Eesti kauge ilus saareke.

Meie Yana Toomi skandaali keskmes, käesoleva aasta veebruari alguses sain endale ootamatult uue eesti keele grupi – tervelt kümme inimest, kes soovivad hakata õppima eesti keelt nullist.

«Noh, nii paljud teist tahavad õppida surevat keelt,» naersin natuke ettevaatamatult esimest tundi alustades. Vastu vaatasid üllatust täis, peaaegu solvunud silmad. Palusin vabandust ja selgitasin paari sõnaga meie olukorda.

«Kuulge, ärge hakake meile pada ajama, et teil seal on halvem kui meil,» ütles üks mu õpilastest irooniliselt, kui rääkisin, mis Eestis parasjagu probleeme põhjustab. «Te olete alati eesrindlikud olnud, saate ka sellest jagu!»