Reet Kasik: teeme ise oma keelt

Foto: Mihkel Maripuu

Sõnu ei pea otsima vaid sõnaraamatust – keel on hea loominguline asi ja seda saab ise teha, kirjutab Sirbis emakeelepäeva tuules Reet Kasik. Mida arvate näiteks teie sõnadest nagu «murestik» ja «isapuhkama»? Aga «kreisiraadiolasest» ja «džässarist»?

Uudissõnu tuleb keelde kahel viisil. Üks on terminoloogide ja sõnause-taoliste sõnavõistluste tee: mingi mõiste jaoks on tarvis nimetust ja siis mõeldakse see välja, laenatakse või moodustatakse keeles olemasolevaid reegleid, sõnamalle ja analoogiaid eeskujuks võttes. Uut sõna tutvustatakse, propageeritakse, soovitatakse ja pikkamööda võib uudissõna levida ja saada laiemalt tuntuks. Sellise sõna keeldetuleku tee on kuskil fikseeritud ja teada. Valdav osa termineid jääb erialakirjandusse, meediasse jõudnud ettepanekud ja sõnavõistlused võivad aga rikastada ka ühiskeelt. Nii on näiteks 1972. aasta sõnavõistluse saagist käibel linnak, selve, taidlema, eirama; 2002. aasta võistluselt lõimimine, üleilmastumine, tõukefondid, vabaühendus; 2010. aasta ettevõtmisest kestlik, taristu, kärgpere. Keelevälistel põhjustel võib niiviisi levikuimpulsi saada ka sõna, mis ei vasta keele tavapärastele sõnamallidele, nagu 2010. aasta sõnavõistluse puhuks kasutusele võetud Wiedemanni sõnaus.

Teine viis, kuidas uued sõnad keelde ilmuvad, on spontaanne tekstimoodustus. Neid ei moodustata otseselt puuduva mõiste tähistamiseks või keele sõnavara rikastamiseks, nende tähendust ei defineerita, selgitata ega propageerita, vaid nad sünnivad selle hetke väljendusvajadusest, just sellesse lausesse, ja nad on selles lauses, selle konteksti põhjal mõistetavad ja loomulikud. Järgmistes lausetes esile tõstetud sõnu ei leia ühestki sõnaraamatust, ometi me ei taju neid mingite eriliste uudissõnadena: Olen kokku kogunud murestiku, mis on minu rahutut hinge mingitel hetkedel häirinud (Sirp 9. XI 2012); Kujundid on küll muutunud, aga kõigi teemade julgeolekustamine on elus ja terve (Sirp 23. XI 2012); Järgmise, meie neljanda lapsega isapuhkan ka kindlasti (PM 7. III 2011).

Suur hulk selliselt moodustatud sõnadest jääbki ühekordselt kasutatuks, teised äratavad mõne erksa lugeja tähelepanu, kes omakorda sama sõna kuskil oma tekstis kasutab, ja nii võivad spontaanselt moodustatud tekstisõnadki levida ja jõuda lõpuks ka sõnastikesse. Harva suudetakse takkajärele fikseerida, kes, kus ja millal mingit sõna esmakordselt kasutas. Lugesin alles hiljaaegu ühest mälestusteosest, et sõna kohvik levis enne kasutatud kohvimaja ja kafee asemele 1920ndatel aastatel Adsoni, Tuglase ja teiste siurulaste omavahelisest seltskonnaslängist.

Need ülaltoodud näitelausete uudissõnad murestik, julgeolekustamine ja isapuhkama on moodustatud erinevalt. Sõna murestik on läbipaistva struktuuriga reeglipärane tuletis: nimisõnast saab eesti keele sõnamoodustusreeglite järgi moodustada kogu või hulka tähistava sõna: saarestik, sõnastik, nimestik, ideestik, probleemistik jne. Sellise malli analoogial on kerge luua oma teksti elavdamiseks uusi tuletisi: pildistik, pingistik, seenestik, putkastik, väitestik on näited, mida olen keelekorpustest ja internetist kogunud. Ka julgeolekustama on läbipaistva struktuuriga reeglipärane tuletis, käändsõnast saab sta-liitega tuletada vastavat tegevust tähistava verbi ja kui on olemas tegusõna, siis on sellest automaatselt kasutatav ka mine-tuletis. Keelekorpustest ja internetist leiab lisa: euroopastama, sundparteistama, internetistama, turvamärgistama, purgistama, kuubistama, ülikonnastama, kikilipsustama, kitšistama.

Kolmas näide isapuhkama ei ole mingi läbipaistva malli eeskujul moodustatud liitsõna. Siin on analoogia kaudsem, aga siiski täiesti olemas. Kui meil on paralleelselt kasutusel tegusõnad ja nende us-tuletised ootama – ootus, tõestama – tõestus, kaotama – kaotus, puhkama – puhkus, ja kui on olemas reeglipäraselt moodustatud liitnimisõna isapuhkus, siis on igati loogiline, et keeleerk sõnakasutaja näeb selle kõrval võimalikuna ka tegusõna isapuhkama: kui puhkus ja puhkama, miks siis mitte ka isapuhkus ja isapuhkama. Niisama võimalikud oleksid ka suvepuhkus ja suvepuhkama, talvepuhkus ja talvepuhkama, õppepuhkus ja õppepuhkama, emapuhkus ja emapuhkama. Mis sest, et keegi neid seni veel minu teada kasutanud ei ole ... aga võib-olla on. Keelekasutajale ei ole probleem, et ta on moodustanud tegusõna n-ö tagurpidi – mitte tüvisõnast tuletise, vaid tuletisest tagasi tüvisõna. Keeleteadlane analüüsib, mis millest on moodustatud, tavalise keelekasutaja teadvuses on lihtsalt paralleelselt olemas us- või mine-liiteline nimisõna ja samatüveline tegusõna. Enamik eesti üldkeeles kasutatavaid liittegusõnu ongi tegelikult pöördtuletised liitnimisõnadest, mitte aga kahe sõna liitmise teel moodustatud: ÕSis on kiiruisutaja ja rulluisutaja, ravikindlustus ja videosalvestus, aga internetis guugeldades leiame, et tekstides ka kiiruisutatakse ja rulluisutatakse, kiirkuivatatakse ja kiirparandatakse, ravikindlustatakse, purilennatakse ja videosalvestatakse.

Tekstiprotsessis saab moodustada kõikide sõnaliikide sõnu, nii liitsõnu kui tuletisi. Uute sõnade moodustamise aluseks on analoogia ja sõnamallid. Osa tuletusest on pigem grammatiline kui loominguline: tegusõnast mine-liitelise teonime või ja-liitelise tegijanime tuletamine on niisama automaatne nagu ükskõik missuguse tegusõnavormi moodustamine. Teised tuletustüübid eeldavad erksamat keeletaju.

Tuletustüübid võivad olla produktiivsed või ebaproduktiivsed. Teadlik terminiloome võib toetuda ka ebaproduktiivsele moodustustüübile (nt linnak) või pelgale kõlaanaloogiale (nt taristu), produktiivne tuletustüüp on avatud spontaansele tekstisidusale sõnamoodustusele. Pole oluline, kas mingi tuletis on lekseemina registreeritud ja sõnaraamatus esindatud. Produktiivsed tuletusreeglid kuuluvad keelekasutaja keelepädevusse nagu käänamis- ja pööramisreeglid – keelekasutaja on vajadusel võimeline moodustama reeglipärase uudissõna ilma selle „tegemise” peale spetsiaalselt mõtlemata. Järgnevad näited on pärit ajakirjandusest ja interneti suhtlusvõrgustikest, mõned ka ilukirjandusest.

Nimisõnaliiteid on eesti keeles umbes 40, aga mitte kõik ei võimalda moodustada tekstisõnu. Tekstisidusas sõnaloomes produktiivseid tuletustüüpe on kümmekond. Eespool oli juba juttu stik-tuletistest. Kõige rohkem tuletatakse tekstisidusalt mitmesuguseid isikunimetusi. Isikute nimetamiseks kasutatakse tekstimoodustuses aktiivselt nii lane- ja line-tuletisi kui ka ur-tuletisi. Ajakirjanduses on kirjutatud veidemanlastest ja savisaarlastest, kelamlastest ja laarlastest, töörühmlastest ja pallaslastest. Mõned lausenäited: Kreisiraadiolane Hannes Võrno rääkis, et tegelikult oli neil plaan ilmutada oma lugusid mingil helikandjal. Peeter Linnap on Kunstiülikooli populaarne õppejõud, kel oma koolkond linnaplasi kasvamas. line-tuletistest olen ajakirjandusest noppinud rongkäigulisi, matkalisi, koosolekulisi, karnevalilisi, olümpiaadilisi, piknikulisi jt: Pärastlõunal ootab reisilisi sõit Võrtsjärvel. Dirigent Margus Kasemaa juhatab kõiki väljakulisi. Vedelseebinõu kõrvale paigutatud andur aktiviseerub, kui kempsuline on kraanikausi juures seisnud 15 sekundit. Järgmised ur-tuletiste näited on ilukirjandusest: Jooksurid tegid teed. Nad röövisid Kastiilia talureilt loomakarju. Ta oli kindel, et ta varaldasa tost usutaganejast ja uhkurist vaevalt maha jääb. Ma ei näe, et te oma mõõku atradeks taoksite või oma odasid viinamarjuri nugadeks. Ajakirjanduses räägitakse keelehooldajatekõrval mõnikord ka keelehoolduritest. Ka järgmised laused on ajalehtedest: BMWga uljur rammis Moskvas tsiklit ja hukkus jões. Ülbur väljus ja peksis jalaga mõlki käežesti teinud mehe masina. Kaks naljurit on siin ikka. ur-tuletiste kõrval kasutatakse eriti slängis meelsasti ka ar-tuletisi, nagu osutavad internetist guugeldatud näited. Narkar ja surfar on ehk juba üsna tuttavad, aga tuletusvõimalus on avaram: Hotell on oma rannaribaga, mida siis turvar valvab. Ta oli USA räppar ja räppgrupi D12 üks asutajaliikmetest. Soome poppar ostis Kalamajja korteri. Džässar NK jõuab Eestisse. Mina sellise käimariga autot küll pole näinud. Tõeline löömar oled, Mooses.

Isikuid võidakse nimetada ka ik-tuletistega. Ajakirjandusest on näiteks järgmised laused: Vabariiklaste kandidaat Mick Romney püüab ametis olevat presidenti näidata välispoliitilises plaanis pehmikuna. Loiu elegantsiga, mis teeks au isegi ülbikteenrile Tšehhovi näidendites. Igavesti 14-aastased nüridikud on end maksma pannud juba 88 riigis. Internetist leiab lisa: Näis, millega see rõvedik nüüd hakkama saab. Inimesed hakkavad mind nende jubedikega seostama. Jeesus oli hea ja mõnus tüüp, mitte hull pühadik. Siin on näiteid, kus tuletis pole moodustatud mitte niivõrd tuletustüübi, vaid just sõnamalli analoogial, näiteks reeglipäraste jubedik (Tavaline on naissoo märkimine vastava tuletisega. Kasutatakse nii nna- kui tar-liidet, viimast rohkem ja loomingulisemalt. nna-tuletisi moodustatakse sagedamini lane- ja ja-liitelistest isikunimetustest. Ajakirjanduses on räägitud zontalannadest, vetelpäästjannadest, võrgutajannadest, aga ka tegelannadest ja õpilannadest. Harvem moodustatakse nna-tuletisi lihttüvedest: Restorani kelnerinna toob toidu lauale ja soovib head isu. Komisjoni sekretärinna KK tõi televisioonis niisuguse näite. tar-tuletisi seevastu moodustatakse lihttüvedest: diskotar, rokitar, bänditar, fännitar, glamuuritar, vutitar, ilukirjandusest on silma hakanud veel ilutar ja raugatar: Skandaalne iiri rokitar Sinead O’Connor avameelitses hiljuti. Kokku on kahel blondil ja kahel brünetil bänditaril seitse last. Kui hullunud fännitar ilmus Sydneys tema koju, oli mees enda sõnul hirmust kange. Juba toetab ta rahaliselt üht ragbitiimi, peagi saab sõlmitud leping Montecatoni vaprate vutitaridega. Eks olnud kuninganna jumaldatav ilutar. Pöörase raugatari külm kirg muutus daami kurtuaasiaks.

Abstraktsemaid tegevusalasid ja omadusi nimetatakse sageli ndus- ja lus-liiteliste sõnadega: perearstindus, missindus, giidindus, ülikoolindus, putkandus, mobiilindus; kavalantslus, rehepaplus, amatöörlus, kaskadöörlus, parasiitlus, fänlus: Kogu Eesti mobiilinduses ei olnud lõppev aasta sugugi nii edukas. Kavalantslus ja rehepaplus on ellujäämiseks vajalik olnud.

Tegevust väljendatakse tavapäraste mine- ja us-tuletiste kõrval vahel loomingulisemalt ng-tuletistega: Hoopis raskem on võidelda moe, matkingu ja maneeriga. Sellises sätingus on juba küllalt palju tinglikkust. Kui seda trükiti neli korda vähem, siis on õige, et trüking jaotati esmajoones koolidele. Kellelgi tuli mõte ristida see hoov Bastioni aiaks ja soov oleks, et see risting ka realiseeruks. See sõna süüme tundub südame liiga kirvetöise nudinguna. See on minu arust nagu mingi vaimne hälving. Toledos ei lausunud ükski nõunik sõnagi laitu, aga tauning oli tunda. Iga selline sõna ei pruugi olla iseenesest arusaadav või läbipaistev, kui me seda kuskil sõnaraamatus näeksime: risting, nuding, hälving, tauning, aga lauses pole tähenduse tõlgendamisega mingeid raskusi.

Teistest liidetest on populaarsed kohaliide -la ja kollektiivsusliide -kond: Loomade jookla oja ääres. Klubi ees paikneb traditsioonilise õllela asemel sel suvel hoopis rannarestoran. Seisame juba toitla alas ja uurime võõramaiseid ja veidraid vilju. Paluks interaktiivse soengla linki. Pildil on Kadrioru lossikompleksi lustla. Kas seal võib tegutseda peale avastatud trükla veel valerahategijaid? Laupäeval võis telklas näha umbes 5-6 üksikut telki. Tartu linnavolikogu või rahvaste rändla. kond-tuletised on hõlpsasti mõistetavad ka näitelauseta: arstkond, autorkond, professorkond, pagulaskond, sõitjaskond.

Tõin siin näiteid vaid nimisõnade kohta, aga tekstituletiste moodustamiseks sobivaid tuletusmalle on ka tegusõnade, omadussõnade ja määrsõnade tuletustüüpides, rääkimata liitsõnadest. Keel on loominguline asi ja keelt saab ise teha. Ka sõnu ei pea otsima ainult ÕSist või seletussõnaraamatust, sõnamoodustusmallid on osa inimese keeleoskusest. Just niisama, nagu me oskame moodustada sõnadest lauseid, oskame tegelikult vajadusel moodustada ka sõnu, mille mõistmisega kasutuskontekstis ei ole kuulajal või lugejal mingeid raskusi.