Kuido Nõmm

FOTO: Sille Annuk

Kuidas ikkagi distsiplineerida tuhandeid inimesi, kes pöörduvad igapäevaselt erakorralise meditsiini osakondadesse (EMO) muredega, millega need tegeleda ei suuda ega peakski, arutleb TÜ kliinikumi EMO juhataja Kuido Nõmm Postimehe arvamusportaalis.

Professor Raul-Allan Kiiveti artikli «Arstiabi kohast arstiteenuse kiirmüügipunktiks» lugemise järgselt tahaksin jagada oma mõtteid, mida nimetatud artikkel minus tekitas.

Esiteks tahaksin ümber lükata eksiarvamuse, mida artiklis välja tuuakse, nagu oleks Erakorralisse Meditsiini Osakonda (EMOsse) pöörduvate patsientide pingeritta seadmine uudne ja Tallinna haiglates nüüd esmakordselt kasutusele võetud haigete sorteerimise meetod.

See niinimetatud «pingerida» on triaaži nime all Ameerika Ühendriikide haiglates kasutuses juba varsti poolsada aastat ja ka Eesti haiglates (k.a. Tallinna, Tartu, Pärnu ja paljudes teistes haiglates) kasutuses juba varsti kümmekond aastat. Seega on professori soovitus levitada seda meetodit teistesse Eesti haiglatesse tugevalt hilinenud.

Uudne on ainult Tallinna haiglate ühine triaažijuhend, mille aluseks on omakorda Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi välja töötatud samasisuline juhend, mida Tallinna haiglad on nüüdseks veidi modifitseerunud.

Jõuame sisulise küsimuse juurde – miks on sarnast meetodit üldse EMOdesse tarvis? Triaaž kui selline on tuntud juba Napoleoni sõdadest alates ja kasutusel sõja- ja katastroofisituatsioonides üle maailma.

Miks sõja- ja katastroofi situatsioonid vajavad triaaži? Sest nendes situatsioonides on abi vajajaid oluliselt rohkem kui võimalikke abiandjaid. Ja miks on triaaž kasutusel EMOdes? Sest seal on täpselt sama situatsioon – abi soovijaid (kindlasti ei võrdu see vältimatu abi vajadusega) on oluliselt rohkem, kui sellist abi on võimalik koheselt pakkuda.

Ja nii on see kõikjal arenenud maailma haiglates – inimesed, kes arvavad, et nad vajavad kohest (vältimatut) abi, tulevad (või tuuakse) EMOdesse. Osad nendest inimestest tõesti vajavad seda abi ja osad mitte. Ja alati ei ole ka kogenud erakorralise meditsiini spetsialistil võimalik seda vahet koheselt teha, patsiendist endast rääkimata.

Sageli on üks pöördumise põhjuseid sama mis meil Eestis – inimestel puudub piisavalt kiire alternatiivne juurdepääs arstiabile (või moodsalt nimetades tervishoiuteenusele). Kus läheb piir arstiabi ja tervishoiu teenuse vahel, on omaette teema, kuid minu arvates peaks EMO pakkuma ennekõike arstiabi.

Kuid kindlasti ei ole EMOd kohad, kus «eriväljaõppega meedikud saavad oma oskusi näidata». EMOd on (või vähemalt peaksid olema) kohad, kus antakse kiiret ja asjakohast abi kõigile, kes seda vajavad. Ja et need kohese abi vajajad kõigi nende kohest abi mittevajavate inimeste vahele kaduma ei läheks (ja seal ära ei sureks) ongi triaaž EMOs vajalik.

Miks karistada EMOsse pöörduvat mitte vältimatut abi vajavat inimest rahalise karistusega? Kindlasti on see küsimus lugupeetud professori poolt teadlikult provokatiivselt esitatud. Samas olen professor Kiivetiga päri – visiiditasu tõstmine paarikümne euro võrra vältimatut abi mittevajavatele haigetele ei piiraks enamkindlustatud elanikkonnal EMOdesse pöördumist, vaid tekitaks veelgi pikema järjekorra inimestest, kes sel juhul (osaliselt põhjendatult) arvaksid, et nad tulevad ja ostavadki seda vältimatut abi.

Teistpoolt jätaksid kindlasti pöördumata paljud vähemkindlustatud, kes tegelikult seda vältimatut abi vajavad, kuid ei julge EMOsse tulla, kuna nad kardavad saada arvet, mille maksmiseks neil raha napib.

Samas olen ma nõus ka Anneli Talviku välja öeldud mõttega, et patsient vastutab ennekõike ise oma tervise eest ning tervist ei saa osta, osta saab ainult tervishoiuteenust – aga sageli ei taga see enam inimese tervenemist.

Samas näeme me erakorralises meditsiinis sageli inimesi, kes pöördudes teatavad, et nad on maksumaksjad ehk meedikute tööandajad ja soovivad nüüd ja kohe omandada need ja teised uuringud/analüüsid ning osta endale n-ö kolm kilogrammi tervist.

Kuidas ikkagi distsiplineerida neid tuhandeid inimesi, kes pöörduvad igapäevaselt (ja -öiselt) kõigisse Eesti EMOdesse oma muredega, millega kõigiga EMOd tegeleda ei suuda (ja tegelikult ei peakski)? Ja seda tingimustes, kus kõigis Eesti EMOdes napib töötajaid, nii arste kui õdesid.

Lisaks ei ole Eesti Haigekassa juba 10 aasta jooksul suutnud ja tahtnud kehtestada erakorralise meditsiini teenusele hinda – jätkuvalt maksab pöördumine EMOsse samapalju kui pöördumine eriarstile polikliinikusse – tänase seisuga 15,32 eurot. Kes on tõsise haigestumise või traumaga EMOsse sattunud või kõrvalt näinud, palju kulub sellisele patsiendile ressurssi (tööjõudu, ravimeid, vahendeid), see saab aru, miks EMOd teenivad iga aasta haiglatele miljoneid eurosid kahjumeid.
Kahjuks puudub minu arvates hea ja töötav patsiente distsiplineeriv vahend, ei ole võimalik ilma meditsiinilise hariduseta öelda, et teie probleem ei ole erakorraline, teie ärge tulge EMOsse.

Sageli on isegi meditsiinilist haridust omades raske vahet teha erakorralisel ja mitteerakorralisel haigel. Ja julgesti üle poole EMOs tehtavast tööst tehaksegi selleks, et seda vahet selgitada. Sellist meetodit pole suudetud leida ka kusagil mujal maailmas.

Seni, kuni kasvavad Eestis ooteajad pere- ja teistele eriarstidele, seni kasvab ka meil EMOdesse pöördujate arv. Ja kuni kasvab pöördujate hulk, pikenevad ooteajad EMOs - kuni ühel hetkel jõuame järele ning läheme möödagi paljudest arenenud maailma riikidest, kus vältimatut abi mittevajavad inimesed juba praegu ootavad EMOs arstile saamiseks 8-10 tundi.

Ka «eeldused» selleks meil on, sest meedikute arv, kes EMOdes töötab, tuleb juba praegu sageli vaevu toime kvaliteetse abi pakkumisega. Mida kokkuvõtteks öelda? Tahaks lõpetada positiivse noodiga, kuid saan vaid tsiteerida Murphy seadust: «Naeratage, homme on veel hullem!»