Kaitseväe käsuahela lühendamiseks on käsil staapide vähendamine. Näiteks võib tuua olukorra õhu- ja mereväes, kus vähem kui poolesajamehelise väeliigi juhtimiseks on kummalgi kolm staapi. Arengukava näeb ette nende funktsioonide ühendamist väeliigi staapidesse.
Maaväe staap siirdub tagasi kaitseväe peastaabi koosseisu, nii nagu see oli enne 20. juunit 2000. aastal. Maavägi on Eesti põhirelvaliik ja siin on eriti tähtis, et reageeringud oleksid õigeaegsed. Arvestades Eesti kaitseväe väiksust, antakse maaväeüksusi puudutavad ülesanded otse peastaabist brigaadidele ja kaitseringkondadele – nii jõuavad ülesanded otsustajatelt täitjateni kõige kiiremini.
Kaitseliit saab konkreetse sõjalise ülesande – territoriaalkaitse. Viimane oli Kaitseliidu ülesanne ka seni, kuid ülesande juures ei olnud põhjalikku inimeste, varustuse ja relvastuse arvestust. Praeguse kava järgi tagavad territoriaalkaitse ringkondadepõhised maakaitsepataljonid, mis on mehitatud, varustatud ja relvastatud samaväärselt kaitseväe üksustega. Lisaks suurendab see kohalikku kriisireguleerimise võimekust, sest plaanis on vabatahtlike professionaalsuse suurendamiseks roteerida tegevväelasi Kaitseliitu.
Arengukava järgi luuakse ka uue nimetusega staap ehk toetusväejuhatus. Osa logistikakeskuse ja kaitseringkondade ülesandeid, mis seni olid hajutatud, saavad toetusväejuhatuse põhitegevuseks.
Kaitseväe võitlusvõime ja kiirreageerimise parandamiseks on plaanis luua praeguste võimete baasil lisaks teine jalaväebrigaad ning selle staap. Arengukava arvestab loodavate üksuste komplekteerimisel vajalike vahenditega ehk inimeste, masinate, relvade ja varustusega ning toetub üsna põhjalikule arvestusele ja majandusprognoosile.
Usun, et 24. jaanuaril 2013 kinnitatud «Riigikaitse arengukava 2013–2022» on väärt plaan. Ta aitab muuta meie kaitseväge palju efektiivsemaks. Kaitseväe kümne aasta arengukavas on esimest korda ambitsioonid ja ülesanded kaetud ressurssidega. Arengukava määratleb, millist väge me vajame ja millist luua suudame.