Juhtkiri: kas see ikka peaks nii olema?

Kas ikka peaks nii olema, et demokraatlikud valimised võitnud erakond kasutab oma mandaati piirini, millest edasi muutub kogu keskkond tundmatuseni?

Keskerakonna rahakogumise mudel, kus parteilastest linnaametnikud kokkulepitud osa palgast erakonnale loovutavad, viib kummaliste mõttekäikudeni. Kas olukorras, kus partei vajab rahasüsti, võiks näiteks linnapea partei peasekretäri ettepanekul ametnikele tööpostil eduka parkuurimise eest erakorralise preemia määrata? Või näiteks luua mõned ametnikukohad juurde? Või laiendada veelgi kümnisemaksjate ringi? Tahad töötada koolijuhina või tänavat pühkida – palun! Astu erakonda, maksa protsent ja leib on laual! Eesmärk pühitseb abinõu.

Muidugi võib teemale läheneda ka puhtakujulise demagoogiaga. Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu tuletas eilses Postimehes meelde, et ajakirjandus on korduvalt nahutanud erakondi suutmatuse eest oma liikmetelt maksu küsida: «Nüüd, kui oleme hakanud seda tegema, öeldakse, et miks te seda teete.» Tõsi, erakondade rahastamise juures võiks liikmete panus olla märgatavam ja loomulikult võiksid ka suurema sissetulekuga erakondlased, olgu nad era- või avaliku sektori palgal, oma erakonna maailmavaadet suuremate summadega toetada. Kuid seada neile ametikohast tulenev kümnis tähendab hoopis teistsugust poliitilist kultuuri.

Õigustada võib ka teisiti – «Meil on mandaat!» – ja siinkohal peaksid igasugused tüütud jutud lõppema. Sama retoorika kostab sageli ka ühe teise erakonna juhtpoliitikute suust. Kuid kas võimulolijad on ikka kindlad, et valijad on oma häälega lubanud teha sõna otseses mõttes kõike? Ja üldse, kas demokraatlik võim ei peaks pöörama nägu ka nende kodanike poole, kes pole teatud poliitikaga nõus? Aga mis siis, kui demokraatia muutubki näiliseks või seda lihtsalt ühel hetkel enam polegi? Sellises poliitilises kultuuris pole enam ka korruptsiooni, sest kogu protsess ongi olemuslikult korruptiivne.

Ja kes on üldse ametnik? Kas heas mõttes riigi või omavalitsuse hoidja, kes kannab järjepidevust ühelt valitsejalt teisele, või pime käsutäitja? Loomulikult on ametnikul maailmavaade ja miks mitte ka sellele vastav erakondlik kuuluvus – kuid see ei takista üldjuhul igapäevast tööd tegemast. Võimu teistesse kätesse minek ei peaks ju tähendama, et järgmisel päeval pärast valimisi jääb maja tühjaks.

Mis Tallinna puutub, siis valimiste aastal on kurb tõdeda, et opositsioon pole suutnud neid küsimusi õigesti püstitada. Pigem on nägu krimpsutatud nagu hapude viinamarjade puhul või siis, halvemal juhul, üritatud kasutada võimulolijatega sarnaseid võtteid. Kui esimesel juhul ei tehta neist väljagi («koerad hauguvad...»), siis teisel juhul tehakse end väärtuste mahamängimisega naerualuseks, samal ajal kui meisterbluffija käsi hõõrub.