Toomas Jürgenstein

FOTO: Margus Ansu

Kas andmekaitse üritab kammitseda õpilaste loovust ning teisalt piirata meie võimalust õppida koolikiusamise videotest, selle üle arutleb Postimehe arvamusportaalis Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein.

Seaduskuulekus on õpetajate puhul midagi endastmõistetavat. Seepärast võib viimasel ajal paljudele õpetajatele olla üsna segadusttekitav lugeda, et nad on ühe või teise seni normaalseks peetud toimingut tehes seadustega vastuollu läinud, olgu siis näiteks kooliekskursiooniks raha kogudes (Õpetajat võivad ise reisiraha kogudes varitseda ohud, Delfi 10.03.2013).

Niisamuti tekitab teatud küsimusi koolis pildistamise ja filmimise reeglid (PM 07.03.2013), sest tundub, et koolihoones filmitud või pildistatud kaadreid võib avalikustada ainult siis, kui pildile jäänud isikutelt on luba küsitud.

Esiteks tahaksin mainida, et tänapäeva õpilase maailm on paljuski pildiline, filmiline ja virtuaalne. Tahame või ei taha, neid 21. sajandi oskuseid peab kool võimaldama õpilastel arendada. Õpilaste oma loodud vaimukad ja fantaasiarikkad komöödia - , lühi- ja kroonikafilmid on osa Facebooki ja Youtube’i maailmast ning mulle näib, et nende vaba ringlus tekitab sidet vilistlasetega, kujundab kooli identiteeti ning nende leviku piiramist ma hästi ette ei kujuta.

Teiseks, hästi on teada, et viimastel kuudel on laiemat kõlapinda omandanud kaks kooliga seotud vägivaldset videot: oma koolikaaslast kiusavad tüdrukud ja matemaatikaõpetajat mõnitavad poisid. Mõlemad jäädvustused said suur tähelepanu ning ühiskonnas teadvustati laiemalt mõningaid kooliga seotud üliolulisi probleeme ning püüti neile teatavaid lahendusi leida. Mulle näib, et kokkuvõttes võrsus mõlemast klipist pigem kasu. Valusat reaalsust teadvustavad salvestused peavad ühiskonda aeg-ajalt raputama.

Kolmandaks tahaksin mainida, et kindlasti tunnetan kontrollimatult avaldatud salvestustes ka ohtu. Oma erialast lähtuvalt olen vahel naljatamisi igal sammul salvestavaid kaameraid võrrelnud kõikenägeva Jumala silmaga.

Samas tundub mulle, et uue ajastu «Jumala silm» fikseerib ja avalikustab vaid fragmente ning kaduma läheb tervik. Koolitöö on aga tervik. Kui vaadata näiteks ühte ainetundi, võiks väita, et õpetaja rõhutab liialt mingit seisukohta või teemat, keskendub liialt ühele probleemile, tegeleb liialt ühe õpilasega vms. Tunnistan, et selliselt muutunud keskkond on õpetajale pisut hirmutav.

Tänavuse filosoofiaolümpiaadi eelvoorus oli üheks essee teemaks, kas ebaeetiliselt saadud teadmisi on eetiline kasutada? Kui lugeda andmekaitse hiljutist juhendit, peaks sõna «ebaeetiline» asendama sõnaga «ebaseaduslik». Oskan hetkel vaid öelda, et loodan väga, et andmekaitse tõlgendus ei keela õpilaste loovuse suhteliselt vaba eksponeerimist, lubab õppust võtta ka kahtlasel moel avalikuks saanud ühiskonna valupunktidest ja püüab välistada võimalust, et järeldusi tehakse terviku asemel fragmentide alusel.