Kaagvere kool ootab peagi ka poisse

Kaagvere erikooli tüdrukud õpivad ja elavad 2008. aastast asenduspinnal selles majas, sest läbijooksva katusega vana koolimaja muutus eluohtlikuks. Foto: Margus Ansu

Kui Maire Reest oli teist nädalat Kaagvere erikooli direktor, mõistis kohus kahele vägivaldsele neiule vanglakaristuse, kirjutab Õpetajate Leht. «See oli šokeeriv,» lausub Reest. «Mõistsin, et meil tuleb teha kõik, et mõjutada õpilasi nende seinte vahel.»

Õhkkond oli poolteist aastat tagasi kurjakuulutav: majas võimutsenud teismelised olid rünnanud ka personali ja kümme töötajat oli puudu. Ent haridus- ja teadusministeeriumi ametniku kohalt ministri palvel Kaagverre korda looma läinud Reest ei löönud verest välja. Ta pani esmalt paika mängureeglid: täiskasvanu peab end kehtestama ja vastutama. Juhtkonnalt tuge saanud töötajad suutsid end peagi koguda. Kolme nädalaga oli rahu majas, õpilased said aru, et tuleb reeglitega arvestada.

Reest asus muutma suhtumist ja mõttelaadi − varem oli õpilast koheldud kui õigusrikkujat, pööramata tähelepanu tema eripärale. Nüüd hakati kirjeldama iga lapse riske, õpi- ja sotsiaalseid oskusi ning tugevusi, millele ehitada uut süsteemi. Võitlusse iga hinge päästmise eest asus kogu meeskond.

Õpetajad said täienduskoolitust käitumishäiretega lastega toimetulekuks, 12 töötajat osaleb praegu koos Tapa erikooli kolleegidega TLÜ-lt tellitud eripedagoogika kursusel. Koolis on kolm sotsiaalpedagoogi, kes panevad kokku õpilaste tugivõrgustiku. 1,7 psühholoogi ametikohal töötab kolm inimest. Üks tegeleb venekeelsete lastega, teine loovteraapiaga ja kolmas nõustab pühapäeviti lapsevanemaid ja töötajaid, et nad läbi ei põleks.

«Võrreldes tavakooliga on tugipersonali isegi palju, aga meie jaoks veel vähe,» räägib Reest.

«Meie laste puhul on tugispetsialistide abi vältimatu. Nad pole varem piisaval määral ja kompleksselt tuge saanud. Õnneks on ühiskond ja ministeerium hakanud teadvustama, et osa inimesi ei tule mingil eluetapil toime ja vajab tuge. Omavalitsuste spetsialistid on siin käies avaldanud kahetsust, miks peab laps pälvima õigusrikkuja tiitli, et saada sellisel tasemel tugiteenuseid – sotsiaalpedagoogilist ja psühholoogilist nõustamist, psühhiaatrite abi, eriprogramme.»

Näiteks sotsiaaltöö juhi Taimi Nilsoni käe all teevad neiud agressiivsuse asendamise treeninguid ja õpivad emotsioonidega toime tulema, sotsiaalseid oskusi, arutlevad väärtuste üle.

Haigus jäänud märkamata

Aastail 1995−2004 Kaagveres õppinud tüdrukuid uurinud sisekaitseakadeemia magistritööst selgus, et kooli sattumise peapõhjus on hulkumine. Reesti sõnul on tüdrukud tõepoolest koolikohustust eiranud ja hulkunud, kuid see on pigem tagajärg. Peamine erikooli saatmise põhjus on hoole ja abita jäämine – pere ja kool ei ole õigel ajal tuvastanud psüühikahäiret ja see on muutnud käitumise vägivaldseks. Karm tõde: kolmveerand Kaagvere õpilastest on haiged: psüühika- ja käitumishäiretega.

«Korduv hälbiv käitumine sarnases situatsioonis viitab tõsiasjale, et lapsel on midagi viga, paraku pole Eestis häid hindamisvahendeid, et tuvastada lapsel psüühika erivajadusi,» lausub Reest. Kaagverre on jõudnud autistlikke lapsi, kelle puhul pole kodus ega koolis aru saadud, miks ta käitub agressiivselt. Kuuel õpilasel on psüühikahäirest tulenev puue diagnoositud.

Mõni laps on algul nii endasse sulgunud, et ei oska muud moodi abi paluda, kui lubab end ära tappa. Personal on 24 tundi valves, et ta end ei vigastaks.

«Sellised lapsed vajavad kiiret sekkumist ja abi,» ütleb Reest. «Pärast tihedat meeskonnatööd nad muutuvad, hakkavad kaasa tegema, naeratama, rääkima. Saatsime ühe sellise tüdruku suvel laagrisse, ta pidas seal kolm päeva vastu ja nõudis koju. Küsimusele, kus see on, vastas tüdruk, et Kaagveres. See annab julgust, et tuleme toime.»

32 õpilase seas on ka üks vanglast tulnu. Temaga tegeleb personal eriti intensiivselt. Neidude omavahelistes suhetes tekkivaid pingeid lahatakse ja maandatakse rühmaringides. «Kahe kuu möödudes on ta tavaline tüdruk nagu teisedki,» tõdeb Reest. «Nii nagu meil on erinevate rikkumistega lapsed koos, on ka ühiskonnas erinevad inimesed.»

Ehkki kasvatustöö on Kaagveres õppetööst olulisem, ei tehta nõudmistes järeleandmisi. Paljusid tuleb alles õpetada õppima. Koolis pole klasse, vaid tasemepõhised õpirühmad ja igaühel individuaalne õppekava. Nii suudetakse kahe aastaga tasa teha isegi kolmeaastane lünk, eksamitulemuste üle pole koolil põhjust nuriseda.

Karmi koore all hell süda

Viiendat aastat Kaagveres töötava matemaatikaõpetaja Ilme Sõbra sõnul tuleb ebamugavates olukordades lasta pingetel jahtuda, muidu põled läbi.

«Meie lastel muutuvad emotsioonid kiiresti iga väikse asja peale, ka võõra tulek tekitab ärevust. Mõni muutub agressiivseks, teine poeb peitu, nii varjatakse oma sisemist valu. Nad võivad olla vägagi hoolivad. Kohtasin kruiisilaeval oma õpilast, kes tuli mind kallistama. See soojendas südant.»

Esimest aastat õpetajaametis Raili Kübara sõnul ei tohi pedagoog olla külm ja kalk, vaid peab näitama, et hoolib lastest. «Kasvatuse pool on hästi oluline. Pole nii, et laps tuleb siia tumesinisena ja ära läheb roosana. Õpetada tuleb ka normaalseid peresuhteid ja murda karmi kihti, mis neil ellujäämisvõitlusest tekkinud on.»

Kasvatustöö juhile Taimi Nilsonile ongi tööks tugevat jalgealust andnud noorte hoolivus. «Tulin nendega koos higisena matkalt ja mulle pakuti šampooni, et saaksin duši alla minna. Kui olen õhtul väsinud, keeratakse muusika vaiksemaks. Ja kui hakkan koju minema, tüdrukud kallistavad ja ütlevad, et kallistaksin oma lapsi. Kui sa ei näe neid väikeste kurjategijatena, saad palju tagasi.»

«Meie töötajad peavad olema empaatiavõimelised, aga kedagi haletseda ei tohi, empaatia pinnalt tuleb planeerida tegevus, mis aitab lapsel toime tulla,» nendib direktor.

Oma sõjakavaluse enese kehtestamiseks leiab igaüks ise. Kui Reest esimest korda asendusõpetajana vene õpilaste ette astus, võttis ta appi oma käsitööoskuse ning rääkis tüdrukutele moejoonistest ja eri tüüpidele sobivatest värvidest. Jää oli murtud. Kuid piirid peavad paika jääma ka siis, kui tüdrukud testivad oma lugudega õpetaja südame pehmust.

Uue direktori innukal tegutsemisel on kool pooleteise aastaga saanud uue sisu. Nüüd on lootust, et Kaagvere mõisa väljale kerkib uus koolimaja ja kõrvale peremajad. Projekteerimise hange on välja kuulutatud. Kohti on 76 õpilasele. Tüdrukutega koos hakkavad elama ka poisid. Kaheksa kaupa peremajades, väga keerulistele autismi- ja tähelepanuhäiretega lastele tulevad väiksemad rühmad. Igal perekodul on juhataja – ema, kellega koos ärgatakse. Iga pere saab oma eelarve ja lapsed oma toa. Rajatakse ruumid lapsevanemate koolituseks. Reest loodab personali poole võrra suurendada, et iga lapse kohta oleks kaks töötajat.

«See pole enam erikool, kuigi siia tullakse endiselt suunamisega,» ütleb Reest. Suunab riiklik sekkumisinstitutsioon – ekspertide kogu, kes määrab, millise häirega laps ja mis tasemele suunatakse. Üle Eesti tuleb viis ekspertide kogu. Osa lapsi läkitatakse Kaagverre endiselt kohtuotsusega, kuid väga rasked juhtumid jäävad Tapa kooli hoolde.

Uus kool peaks valmis saama sügiseks 2015.