Sigrid Kõiv

FOTO: Mihkel Maripuu


Vaid loetud päevad pärast esimest teadet seagripist teatas ravimigigant Novartis WHOga sõlmitud lepingust vaktsiini välja töötamiseks. Pole vaja olla isegi paranoiline vandenõuteoreetik, et nende kahe teate vahel seoseid haista.

Ma ei taha väita, et seagripist ei peaks keegi rääkima. Muidugi peab. Vastasel korral oleks võimalik, et inimeste teadmatuse tõttu saab haigus tõepoolest tuule tiibadesse. Pealegi, tundmatu tõbi on ikka huvitav. Olgu, maailmas möllavad hullemad haigused kui see, ebaõiglaselt sigade süüks pandud gripp. Aga mida põnevat oleks rääkida ebolast, koolerast, või aidsist? Esimene paneb silmad verd jooksma, teine teeb kõhu lahti, mõlemad võivad lõppeda surmaga, kuid jäävad turvalisse kaugusesse. HIV vältimisest on nii palju räägitud, et kes sellest ei tea, seda see ilmselt ei ähvarda ka.

Niisiis, haigustest peab rääkima ja inimesed peavad riske teadma. Ent kui WHO tõstab järjest ohuhinnangut ning riigid asuvad sealiha importi piirama, sigade massitappu korraldama või inimesi rahvuse järgi karantiini paigutama, siis see on juba paanika külvamine, mis on pikas perspektiivis isegi vastutustundetu. Sest ka karjapoiss ei saanud mitu korda karjuda, et hunt on karjas.