Raul-Allan Kiivet: arstiabi kohast arstiteenuse kiirmüügipunktiks

Raul-Allan Kiivet. Foto: Liis Treimann

Raul-Allan Kiivet loodab, et eritasu kehtestamine neile erakorralise meditsiini patsientidele, kelle abivajadus ei ole vältimatu, jääb uitmõtteks. Karistamise asemel tuleb inimesi harida.

Tallinna haiglad seavad erakorralise meditsiini osakonna patsiendid pingeritta – see 7. märtsi Postimehe teade on Eesti viimase viie kuni seitsme aasta suurim samm patsiendikeskse tervishoiu suunas.

Haige saabumisel hinnatakse kohe abivajaja elulisi näitajaid ja kaebusi ning selle alusel otsustatakse, kui kiiresti peaks abivajaja arstiga kokku saama. Kõik see tähistatakse värvikoodidega, et kõigile oleks selge, kellega millises järjekorras tegeletakse ja miks.

Kiitus selle otsuse ettevalmistajatele ja haiglajuhtidele. Loodame, et plaan hakkab edukalt tööle ja levib üle Eesti. See on sada korda targem kui aastavahetuse ümber räägitud jutt visiiditasu kehtestamisest neile, kelle abivajadus erakorralise meditsiini osakonda pöördumisel ei osutunudki vältimatuks.

Tahaks väga loota, et viide eritasu kehtestamisele kurguvalu ja palavikuga erakorralisse meditsiini pöördujatele jääb uitmõtteks: 30–40 eurot tundub tõelisele abivajajale küll ebaõiglasena, kuid ei hirmuta maksujõulisi elanikke.

Vastupidi, kui arsti tähelepanu ei määra abivajaja seisund, vaid seda ostab raha, siis vähemalt Tallinnas koguneks gripihooajal järjekorrad linnalähedastest magalatest džiibiga kohale sõitnud leibkondadest, kes nõuavad põhjalikku läbivaatust, sest nad maksavad, ja teenus olgu raha väärt. Mõne ajaga muutuks erakorraline meditsiin arstiabi saamise ja andmise kohast arstiteenuse kiirmüügipunktiks.

Aga mille alusel saab üldse tekkida mõte, et osa arstivisiite toimub tõsise põhjuseta, mida võiks rahatrahviga karistada? Patsiendi jaoks ei ole põhjuseta arstikülastusi ega kiirabiväljakutseid. On hoopis visiidid, mis lahenevad ilma olulise sekkumiseta ja arsti jaoks ebahuvitavalt, sest mingit erilist abi pole vaja anda, piisab vaid läbivaatusest ja toetavast sõnast. Aga see kõik on tagantjärele tarkus, mille üle suudavad otsustada ainult eriväljaõppega meedikud.

Kui kroonilise haigusega haige käib korra aastas eriarsti juures ja talle kinnitatakse, et vererõhk on kontrolli all, on see mõlemale poolele rahuldust pakkuv tulemus.

Kui palaviku ja nohuga haige tuleb perearsti vastuvõtule ja saab asjakohast nõu olla kodus ja nuusata, siis ka siin on kõik nagu peab. Vastava erihariduse saanud spetsialist oskab muidugi öelda, mis olukorras millist abi keegi vajab. Huvitav, kust peaks see tarkus tulema abiotsijal?

Tervishoiustatistika näitab, et 2011. aastal pöördusid Eesti elanikud kokku 320 000 korda erinevate haiglate erakorralise meditsiini osakondadesse. Kui me oleme iga haigla juurde rajanud «24/7» osakonnad ja tulikiri «Erakorraline meditsiin» paistab kaugele, siis ei maksa imestada, et inimesed sinna tulevad.

Neid osakondi meil kümme aastat tagasi ei olnud, sest erakorralise meditsiini eriala ja sellenimeline residentuur tekkis Eestis alles tosina aasta eest.

Nüüd on erakorralise meditsiini osakonnad olemas ja eriväljaõppega meedikud saavad oma oskusi näidata. Erakorralise meditsiini osakonnad ongi üles ehitatud selleks, et sealt nõu ja abi küsida, kui ise ei suuda otsustada, kui tõsine tervisehäda on või milles oleks lahendus.

On kindel, et suur osa selle külastusi ja kiirabivisiite jääb ka tulevikus sellisteks, kus ei ole vajalik ei kiire ega radikaalne sekkumine, vaid lahenduseks on haigele selgitada, mida üldse teha annab ja temal endal teha tuleb.

Kõik ülalöeldu tähendab, et lisaks arstiabi korraldamisele tuleb Eesti elanikke pidevalt harida, et nad suudaksid vahet teha olukordadel, kus tervisehäda läheb üle niisama või koduste ja käepäraste vahenditega, ja olukordadel, kus see nii ei lähe.

Et lapsele võib palaviku ja kõrvavalu korral anda ise valuvaigistit, kuigi seda nõu antakse lapsevanematele ka erakorralise meditsiini osakonnas. Või et nohu ja palaviku korral pole asjakohane minna perearsti vastuvõtule ega erakorralisse osakonda, vaid püsida kodus, nuusata nina ja pesta käsi, et teisi vähem nakatada. Kui kokkulepitud kriteeriume suudetakse järjekindlalt järgida ja see initsiatiiv laieneb üle Eesti, on kahe aasta pärast igal Eesti perel isiklik kogemus olemas, millega on kiire ja millega tegelikult mitte nii väga.

Kiirabi, erakorraline meditsiin ja perearstiabi on Eesti elanikele seni õnneks vabalt kättesaadavad ja selle üle tuleb rõõmu tunda.

Kui kohale on sõitnud kiirabi või patsient on käinud erakorralises osakonnas või perearsti juures, võib ka selguda, et tervisemure on üle läinud ja arsti nõu pole enam vajalik.

Nii peabki olema, sest arsti, mitte patsiendi, ülesanne on vahet teha olukordadel, mis vajavad sekkumist ja mis seda ei vaja. Ravi mittevajava olukorra lahendamine ja patsiendi rahustamine on kümme korda parem olukorrast, kus haigele tehakse takistusi arstile pöördumisel ja tõsine terviserike võib jääda asjatundliku abita.

Autor on Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor