Kui maailma maadlusringkondi rabanud uudis nende ala väljajäämise võimaluse kohta olümpiamängude kavast tundus laiemale avalikkusele ehk tavauudisena, oli üsna hämmastav, et äärmise ootamatuse märkisid selle olevat ka meie maadluse tipptegijad. Rahvusvaheline alaliit (FILA) on end tasapisi auti mänginud.
Selle, meilegi just mitte meeldiva uudise taustal toon hoopis näite, kuidas mingi ala on end olümpiamängude programmi visa tööga sisse murdnud. Seda küll mitte suve-, vaid talvemängudele ning saab «esietenduse» võimaluse juba aasta pärast Sotšis. Jutt käib naiste suusahüpetest, mis ilmutas taas end maailmatasemel just praegu, MMil Val di Fiemmes. Eriti sümpaatse etenduse pakkusid nad pühapäeval segavõistkondade heitluses, kus võistkonnas hüppasid võrdväärselt (küll erinevatelt hoovõttudelt) kaks mees- ja kaks naissuusahüppajat.
Mulle meenus Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni (FIS) suusahüpete juhi Walter Hoferi mõne aasta tagune ütlus: «Naisi me nende pürgimistes üksi ei jäta!»
Seda joont hakkas ta igal võimalikul moel ka ajama. Esmalt naiste suusahüpete täisõigusliku sissetoomisega FISi tiitlivõistlustele ja siis juba olümpiaprogrammi poole sihtides. Ning samal ajal igat keskust, korraldajat, eri tasandiga presidenti, suursponsorit toetajate ringi tõmmates. Et kui hääletamiseks läheb, oleks poolt hääletavaid hingi rohkem kui pessimistlikke või lihtsalt vaenulikke kujusid.
Talle ja kogu FISi juhtkonnale oli teada, et ROK on äärmiselt jäik uute alade suhtes ja kui kuuldi ka selle presidendi, ortopeediakirurg Jacques Rogge’i ühest hinnangut, et see ala on ju «ohuriski suurendamise allikas, kitsa huviringi harrastus ja üleüldse – olümpiamedalite väärtuse lahjendaja», siis tuli hakata tõestama vastupidist.
Pole vaja end välja vabandada, et mäng käis jälle üle meie peade ja otsustajatel pole meist sooja ega külma. Kui tõin siin naiste suusahüpete positiivse näite, siis samas tahtis Walter Hofer mõne aasta eest FISi aastakoosolekul avalikult ja otse saada vastust ka oma naaberalalt kahevõistluselt, selle toonaselt juhilt Ullrich Wehlingult, küsides: kui põhja ja kui ebapopulaarseks te tahate muutuda või on teil mõni positiivne arendusmõte ka?
Mäletan hästi kahevõistluslegendi Ulrich Wehlingut kogelevaid selgitusi otsimas. Vastust ootamata võttis siis aga «vanem vend» suusahüpetest kahevõistluse oma tiiva alla, et neid maailmas kui tervikut nähtaks ja niimoodi positsioone parandada. Ses suhtes on hea, et me oleme oma tegutsemisega FISi ühele suuremale niiditõmbajale (WH) heas mõttes silma jäänud.
Nii et ei jää olümpiamaailmas midagi alatiseks programmi. Kõik otsivad ja peavad üsna olulisi muutusi tegema, et tavainimene (aga ka sponsor) telerit vaadates ikka sotti saaks, kas parem suusahüppaja on see, kel rohkem meetreid ja stiili, või hoopis see, keda tuul õhus loopis. Või nagu keegi meie maadluskorüfeedest ütles – ehtsat maadlemist jäi FILA muudatustega järele üha vähem.
Meie maadlejatele, kes on olnud aga läbi aegade ühed maailma maadluse tegijad, soovitaks olla neil otsustavatel hetkedel maailma maadlejate ühisrinde tugevdajateks. Kui nüüd, üsna kaheteistkümnendal tunnil annaks veenvalt demonstreerida oma ala ühtsust ja perspektiivi, on see ehk kindlam ja loomulikum asi kui ühe suurriigi judokast riigipea võimalik ja personaalselt ROKi juhile minev telefonikõne. Seda enam, et temale on 2014 ja OM tunduvalt lähem kui see, mis saab pärast Riot.