Mikk Salu: vale on tõde

Mikk Salu Foto: Toomas Huik

Aastal 605 kehtestati Hiinas riigiametisse kandideerimisel eksamite süsteem. Igaüks, kes tahtis mingit kohta, pidi tegema eksami. Ka tänapäeval, kui minna Pekingis Konfutsiuse templisse, võib näha neid konge, kuhu eksaminandid omal ajal suleti, et keegi ei spikerdaks või keegi kellelegi ette ei ütleks.

Kui eurooplased mõnisada aastat tagasi Hiinasse jõudsid, hakkas just hiinlaste eeskujul ka siiapoole levima põhimõte valida võimete, aga mitte rahakoti või toetaja  järgi. Muuseas, orientalist Märt Läänemets viitab, et Hiina Vabariigis Taiwanil kehtib siiani süsteem, kus riigiametnikud peavad kord aastas eksamil käima. Igal juhul on tänapäeval meritokraatlik ja võimetel põhinev süsteem norm enamikus riikides. See on nii õiglane kui ka annab parimaid tulemusi. Samas ei tähenda see, et ametnik ei või olla ka erakonna liige, ega ka seda, et vahel seda reeglit ei rikutaks, aga üldiselt ülalkirjeldatud tava kehtib ja kui seda rikutakse, siis ka kritiseeritakse.

Tallinna linn Edgar Savisaare juhtimisel on liikunud ajas tuhat aastat tagasi. Klientism või patronaaž või kuidas iganes poliitikateadlased nimetavad korda, kus ameteid saadakse teenete ja vastuteenete eest, kus teene saaja (ametnik) peab patroonile (Keskerakonnale) selle eest maksma, sobis keskaega, aga mitte 21. sajandisse.

Eilsel pressikonverentsil väitis Savisaar, et nende eeskujuks on sotsid, kelle liige Toomas Hendrik Ilves hakkas omal ajal europarlamendi liikmeks saades oma saadikupalgast ka erakonda regulaarselt toetama. Selline võrdlus on lihtsalt rumal (samas muidugi raamatu «Tõde Eestist» vääriline), sest parlamendiliige ei ole riigiteenistuja ega ametnik, vaid poliitiline koht. Igal pool Euroopas tehakse vahet, kes on poliitik ja kes ametnik. Poliitiku toetus oma erakonnale on normaalne, ent kui ametnikku sunnitakse maksma erakonnale oma ametnikupalgast, siis on see vale.

Tallinna linnajuhid sellest kõigest muidugi aru ei saa. Eilsed selgitused ja intervjuud – kogu klassikaline demagoogiaarsenal, näpuga teistele näitamine – ainult kinnitavad seda. Tallinnas lihtsalt kehtivad teised normid, teised seadused ja teistsugune mõtlemine. Edgar Savisaar koos oma kaaslastega ongi loonud paralleelmaailma. Must on valge. Varas on heategija. Kaks korda kaks on viis. Vale on tõde.

Postimehe karikaturist Urmas Nemvalts, kes peab päevateemadel karikatuuri joonistama, küsis eile nõu, millest küll pilt teha, sest olukord on nii jabur ja linnajuhtide seletused nii absurdsed, et pea läheb ideedest täiesti tühjaks. Nojah, nii ongi. Polegi nagu midagi öelda. Tallinna linnajuhid elavad ühes maailmas. Normaalsed inimesed teises maailmas. Omavahel ei ole meil millestki rääkida.