Silver Meikar

FOTO: Mihkel Maripuu

Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et kodanikena peaksime piirilepingu küsimuses varem nii kaljukindlate poliitiliste seisukohtade murenemise osalistele andeks andma ning seda isegi tunnustama.

Viimaste päevade arutelusid jälgides näib olevat tõenäoline, et juba lähikuudel jõuab Eesti-Vene «uus» ja «tehniline» piirilepe parlamentidesse ratifitseerimisele. Samas, võrreldes 2005. aasta suvel riigikogus ratifitseerituga saab selles olla uut ehk vaid paar klauslit ning varasemast tehnilisem on see üksnes retoorikas.

Arvamused lähevad lahku selles, kas Venemaa otsus 2005. aasta septembris piirilepet mitte ratifitseerida, viidates riigikogu poolt ratifitseerimisseadusele lisatud preambulile, oli ajendatud solvumisest või oli sellel sisuline põhjus. Pole ühist seisukohta ka selles, kas preambul omab mingit juriidilist tähendust, kuid (Eesti sise-)poliitiliselt on see täitnud konkreetseid eesmärke. Tasub meenutada, et vaid mõni kuu varem oli tagasi astunud Res Publica peaminister Juhan Parts ning uue valitsuse moodustasid Andrus Ansipi juhtimisel Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit.

Opositsioonipinki siirdunud Res Publica oli keerulises olukorras. Nad pidid valimiskünnise piirimaile langenud toetuse turgutamiseks leidma teemad, millega näidata ennast Isamaaliidust veelgi kaljukindlama ja põhimõttelisema Eesti rahvuslike huvide eest seisjana, samas olid nad valitsuses olles piirilepet toetanud. Üheskoos esitasid kaks erakonda muudatusettepanekud preambuli täiendamiseks poliitilise avaldusega, mis viitaks Eesti Vabariigi õigusvastasele okupeerimisele ja annekteerimisele aastatel 1940–1991. Väliskomisjonis see ettepanek toetust ei leidnud, küll aga lisati kõigi fraktsioonide poliitilise kokkuleppena ratifitseerimisseaduse preambulisse viide Tartu rahulepingule.

Venemaa otsus piirilepingut mitte ratifitseerida külmutas protsessi kahe riigi vahel, kuid sisepoliitiliselt ei kadunud teema kuhugi. Ka 2011. aasta 6. märtsil toimunud parlamendivalimiste eel oli rahvusringhäälingul põhjust erakondadelt küsida, kas nad toetaksid Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseadusest preambuli eemaldamist, kui Moskva annaks mõista, et ta sel juhul ratifitseeriks lepingu. Nüüd juba IRLi poolt vastas Marko Mihkelson selgelt: «Kindlasti mitte!»

Viimase poliitilised väljaütlemised – nii «tehnilise leppe» retoorika kui ka erakondadeväliste tunnustatud ekspertide kaasamine – viitavad sellele, et diplomaadid on oma tööd edukalt teinud ning nüüd mõtlevad poliitikud, kuidas ka preambulita piirileping endale häbi tegemata töövõiduks vormistada.

Veelgi keerukamas olukorras kui väliskomisjoni esimees Mihkelson on välisminister Urmas Paet. Seda peegeldavad selgelt ka tema vaoshoitud ning diplomaatilised avaldused. Ma ei arva, et tegemist oleks argusega, pigem kavalusega, ning seda nii välis- kui sisepoliitikat arvestades.

On selge, et kui üks pool avaldab läbirääkimiste ajal kompromisside piirid ning lisaks seab ka protsessi õnnestumise isikliku poliitilise edu vankri ette, saab teine pool esitada lisanõudmisi ning manipuleerida. Eesti jaoks tähendaks see selgelt võimalikust kehvemat kokkulepet.

Sisepoliitiliselt on Paet aga kahvlis. Arutlusel olev Välispoliitika Instituudi juhataja Lauri Mälksoo ettepanek lisaks lepingu teksti klausli, et leping käsitleb vaid piiri. Mälksoo hinnangul tagaks see, et keegi ei saaks öelda, et Eesti loobus riiklikust järjepidevusest, ning Tartu rahuleping ei kaota kehtivust.

Mälksoo ettepanekuga nõustudes ütleks Paet, et 1996. aastal diplomaatilisel tasandil parafeeritud ning 1999. aastal tehniliselt täiendatud piirileppe ratifitseerimise järel oleks (viidates Mälksoo 07.02.2005 EPLis ilmunud artiklile) Tartu rahuleping oma kehtivuse minetanud. Sellist piirilepingut on toetanud nii Partsi kui ka Ansipi juhitud valitsus, ja mis veelgi hullem, Paet isiklikult andis sellele Moskvas 2005. aasta 18. mail allkirjaga õnnistuse.

Just nendel põhjustel võivad poliitikahuvilised jälgida huvitavat mängu, kuidas retooriliste võtete abil püütakse depolitiseerida teema, mis aastaid on olnud omavahelise mõõduvõtmise instrumendiks. Nüüd on sellest saanud vaid «tehniline» lepe, mis ei ole seotud Tartu rahulepinguga ega õigusliku järjepidevuse küsimusega. (Lihtsalt, vajalik on selgelt lepingus ära fikseerida see, mida ta ei ole.)

Ausam oleks tunnistada, et aja jooksul on seisukohad muutunud, või vähemalt seda, et ses küsimuses on kompromiss parem kui veendumustele kindlaks jäämine. See võimaldaks Paetil, Mihkelsonil ja teistel osalistel piirileppe jõustumise järel omavahel šampuseklaase kokku lüüa, kriitikutele aga kurta, et tegemist oli eksperdi soovitusega, mis neile isiklikult ei meeldi. Lisada saab veel kuus korda ja «väga selgelt», et Tartu rahuleping kehtib.

Kodanikena peaksime selles küsimuses varem nii kaljukindlate poliitiliste seisukohtade murenemise aga osalistele andeks andma ning neid isegi tunnustama. Pole kahtlust, et piirileping on oluline mõlema riigi jaoks, kuid on laiemalt ka Euroopa Liidu ning NATO huvides. Selle sõlmimine ei sea kahtluse alla õigusliku järjepidevuse põhimõtet, kuid annab lisa neile rahvusvahelistele lepingutele, mis meie iseseisvust põlistavad. Tunnistavad ju selle sõlmimisega kaks naaberriiki, et nad on rahvusvahelise õiguse järgi võrdsed subjektid ning neil on omavaheline kindlaks määratud piir.

Lisaks võib piirileppe sõlmimisel olla positiivne mõju ka sisepoliitilisele debatile. Võib-olla võimaldab selle edukas depolitiseerimine edaspidi märksa emotsioonivabamalt mõelda ka idasuunalisele (välis-)poliitikale, võib-olla ka venekeelse vähemuse küsimustele ning ehk kaob lõpuks isegi nn Vene kaardi kasutamine valimiskampaaniates.

Viimase osas saab selguse juba oktoobris ning selleks hetkeks võib «uus» ja «tehniline» piirilepe olla juba riigikogus ja duumas ratifitseeritud.