Lauri Mälksoo: nõustume vastastikuse eriarvamusega

Lauri Mälksoo. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Lauri Mälksoo kirjutab: säte, et piirilepinguga reguleeritakse ainult piiri puudutavaid küsimusi, on kompromisslahendus, mis hoiaks Eesti jaoks ära halvima, see tähendab pahatahtliku tõlgendamise võimaluse, mille kohaselt piiri tunnustamine tähendaks loobumist riiklikust järjepidevusest.

Diplomaatilised konsultatsioonid Eesti ja Vene piirilepingute üle on 2013. aasta alguseks viimas tulemuseni, mida Eesti Vabariigi riigikogul on põhjust tõsiselt kaaluda. See lähtub 2005. aastal teadaolevatel asjaoludel mõlemapoolse ratifitseerimiseni mittejõudnud tekstist. Erinevate võimaluste juures oleks üheks variandiks see, kui lisada piirilepingutesse täiendav säte, mille kohaselt piirilepinguga reguleeritakse üksnes piiri puudutavaid küsimusi.

Allpool esitan oma seisukohad küsimuses, mida selline uus säte piirilepingus Eestile annab ja miks see võib olla kompromisslahendus, mis Eesti põhilise huvi ära kaitseb.

1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingul on Eesti jaoks alati olnud kahetine tähtsus. Kui riiklus 1991. aastal taastati, siis sümboliseeris Tartu rahuleping esiteks konkreetset piirijoont, mida Stalin oli ühepoolselt ja õigusvastaselt muutnud.

Teiseks aga on Tartu rahuleping üheks Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse sümboliks – endise emamaa tunnustus, mis aitas viia Eesti riikluse tunnustamiseni rahvusvahelise kogukonna poolt. Kuna riikliku järjepidevuse doktriin lähtub Nõukogude okupatsiooni (anneksiooni) õigusvastasuse faktist, siis ei saaks ka Tartu rahulepingu kesksed (riikiloovad) sätted kuskile «haihtunud» olla. Ex injuria ius non oritur (õigusrikkumisest ei sünni õigust).

Väljakutse Eesti diplomaatiale on seisnenud selles, et Vene Föderatsioon mitte üksnes pole tahtnud midagi kuulda 1920. aasta piirijoone taastamisest, vaid ka Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse (kontinuiteedi) vähegi praktiliste tagajärgede tunnustamisest. Seega võib öelda, et Vene valitsus pole tahtnud midagi kuulda ka Eesti Vabariigi riiklikust järjepidevuse doktriinist kui sellisest (v.a täiesti «süütutes» ja teatud mõttes vältimatutes kontekstides, nagu Eesti riigi õnnitlemine 24. veebruaril.)

1990ndate keskpaigas jõudsid Eesti välispoliitika vedajad järeldusele, et Tartu rahulepinguga sätestatud piiri taastamise nõudlemine Venemaalt on lootusetu üritus. Seega Eesti valitsus teatas, et ei nõua enam Tartu rahulepinguga sätestatud piiri tagasi.

Üheksakümnendate keskpaigale järgnevaid aastaid on iseloomustanud Eesti diplomaatia püüdlus saada Tartu rahulepingule muus osas Vene Föderatsiooni tunnustust (põhimõttel, et Venemaa saab endale jätta Stalini piiri, aga tunnustab Tartu rahulepingut kui sellist; «Tartu rahuleping miinus piir»).

Eesti püüdlusi saavutada Vene Föderatsioonilt Tartu rahulepingu muude osade tunnustamist pole saatnud edu. 2005. aastal pääses Eestis domineerima seisukoht, mille kohaselt piirilepingud võiks ära sõlmida isegi Tartu rahulepingu nimetamiseta, sest selle nimetamata jätmine ei mõjutaks Tartu rahulepingu muu osa kehtivust (või kahjustaks riiklikku järjepidevust kui sellist).

Probleem nimetatud seisukohaga oli selles, et kuna Venemaa jaoks olnuks Eesti-poolne Stalini piiri aktsepteerimine pluss järjepidevuse doktriinist loobumine maksimumtulemus, oli kiusatus asju niimoodi tõlgendada Venemaa jaoks tegelik. Nii soovis Vene valitsus 2005. aastal mingil hetkel ka deklaratsiooni (Vene seisukohtadest lähtuva) «ühise ajalootõlgenduse» kohta. Tekkisid käärid mõlema riigi tõlgenduste vahel uue piirilepingu konteksti osas.

Samuti (kuna oli lekkinud Vene Föderatsiooni ajalootõlgenduse deklaratsiooni idee) ei saanud välistada võimalust, et Venemaa riigiduuma võib lisada oma ajalootõlgenduse ratifitseerimisprotsessi lõpus, tõlgendades uut piirilepingut Eesti de facto loobumisena riikliku järjepidevuse doktriinist Tartu rahu näol. (Vahemärkusena: hiljem on Vene parlamendi ülemkoda ratifitseerimisel kasutanud unilateraalseid tõlgendavaid deklaratsioone, näiteks 2010. aastal Norraga Barentsi mere piiri kulgemist reguleerinud lepingut ratifitseerides.)

Niiviisi tekkis 2005. aastal idee, et Eesti võiks teha oma unilateraalse tõlgendava deklaratsiooni – millest tuligi praktikas 2005. aasta piirilepingute Eesti ratifitseerimisseaduse (NB! mitte lepingu enda) preambul. Preambul juhtis tähelepanu Eesti jaoks õigele asjale, aga ühtlasi üritas ka unilateraalselt kehtestada seda, mida kahepoolsetel läbirääkimistel Vene Föderatsiooni suhtes kehtestada ei õnnestunud.

Üldiselt saab edukaimateks ja perspektiivikamateks lugeda neid välislepinguid, kus osapooled saavad asjast enam-vähem sama moodi aru. Ühe poole nii-öelda tõlgendusliku kavalusega varustatud lepingud ei taga seda, et hiljem ka teine osapool selliseid sätteid täidab.

Vene Föderatsiooni poolne allkirja tagasivõtmine 2005. aasta piirilepingutelt ei signaliseerinudki midagi muud kui seda, et Vene Föderatsioon polnud jätkuvalt valmis Tartu rahulepingu «muud osa» või Eesti riiklikku järjepidevust tunnustama. Nagu 2012.–2013. aasta konsultatsioonid on näidanud, pole selles osas Moskva mõtlemises midagi muutunud.

Kui Eesti peab iga hinna eest vajalikuks Tartu rahulepingu kui sellise või riikliku järjepidevuse tunnustamist piirilepingu sõlmimise kontekstis, siis pole piirilepingu sõlmimine sellises tulevikus, mida me ennustada suudame, mõeldav ja patiseis jätkub.

Nimetatud kontekstis ongi üks variant, et piirilepinguga reguleeritakse ainult (eksklusiivselt) piiri puudutavaid küsimusi. See oleks kompromisslahendus, mis hoiaks Eesti jaoks ära halvima, see tähendab pahatahtliku tõlgendamise võimaluse, mille kohaselt piiri tunnustamine tähendaks ühtlasi loobumist riiklikust järjepidevusest. Kahe riigi piirilepingu läbirääkimiste ajalugu arvesse võttes võiks nimetatud sättele anda järgmise tähenduse.

Eesti ja Vene sõlmivad piirilepingu, millega Eesti nõustub uue, Tartu rahulepingust erineva piiriga. Sellise lepingu sõlmimisest ei järeldu või tulene mitte midagi muud – eelkõige aga mitte seda, et Eesti oleks järjepidevusest või sellest võimalikult tulenevatest nõuetest loobunud.

Tegemist on omamoodi sõnastuslikult diplomaatiliseks peidetud «we agree to disagree»-klausliga (nõustume, et meil on piirilepingu «konteksti» osas erimeelsused). Eesti ja Venemaa on tegelikult erineval arvamusel okupatsiooni fakti ja Tartu rahulepingu kehtivuse küsimuses, aga kumbki ei sea piirilepingu jõustamist sellest enam sõltuvusse.

Kuna kaks riiki ei suuda Tartu rahulepingu «muu osa» või järjepidevuse doktriini suhtes ühisele seisukohale jõuda, siis jääb eelkõige kummagi riigi õigusteadlaste ja ajaloolaste edasiseks ülesandeks näidata tõlgenduslikult, mis on Tartu rahulepingu üksikute sätete staatus praegu.

Säte, et uus piirileping reguleeriks ainult piiri küsimusi, jätaks need otsad teadlikult lahti ja tõlgendused avatuks. Näiteks TÜ ajalooprofessor Eero Medijainen on juhtinud tähelepanu tõigale, et Eesti kuulumine NATOsse võib olla vastuolus ühe Tartu rahulepingu sättega. Seega võib olla hoopis tänapäeva Eesti enda huvides, et selline Tartu rahulepingu säte oleks kaotanud kehtivuse.

Minu enda seisukoht on, et Tartu rahulepingust jääks ka uue piirilepingu sõlmimisel õiguslikult kehtima lepingu artikkel 2, mis on kahe riigi vahel võõrandamatuks sätteks. Ka riiklikust järjepidevusest (okupatsioonist) tulevate võimalike nõuete osas pole Eesti kuskilt mujalt järele andnud kui piiri kulgemise küsimuses (aga tegelikult tegi valitsus seda juba 1990. aastate keskpaigas, see tähendab, et Eesti ei teeks seda järeleandmist nüüd).

Kokkuvõtvalt ütleksin, et praegu arutuse all olev vastab peamisele murele, mis riigikogul 2005. aastal ratifitseerimisseaduse preambulit kirjutades oli. Sellise klausliga hoitaks halvim ära ning lõigatakse võimalus pahatahtlikuks tõlgendamiseks. Jah, Venemaa jätkuvalt ei tunnusta Tartu rahulepingut («miinus piir») – ja sellist tunnustust ka uues piirilepingus poleks. Aga erinevalt varasematest variantidest saab Eesti tänu «we agree to disagree»-klauslile enda riikliku järjepidevuse teesile muretsemata kindlaks jääda. Ühtlasi on säilinud Eesti parlamendi au ja nägu, sest just 2005. aasta preambul on meid viinud nüüd ettepandud sõnastuseni.

Kes asja teavad, saavad aru, et Venemaa jaoks pole see kaugeltki maksimumtulemus. Kindlasti oleks ideaalses maailmas veelgi parem variant, kui Venemaa eksplitsiitselt tunnustaks ka meie riiklikku järjepidevust, aga selle saavutamiseks peaks Venemaa ilmselt olema teistsugune riik, kui ta praegu on. Muide, piirilepingu sõlmimine laual oleval kujul ei lõika jalgu alt võimalusel, et tuleviku Venemaa Eesti riiklikku järjepidevust (ehk siis Nõukogude anneksiooni õigusvastasust) tunnustab. Küll aga ei pruugi praegu Eesti poolt olla kõige targem tegu seda võib-olla juhtuvat, aga võib-olla ka mittejuhtuvat ajahetke ootama jääda piirilepingu jõustamise kontekstis.

Autor on Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor.