Postimehe töötaja LIIS VELSKER

FOTO: Peeter Langovits

Elame loodusliku elustiili kultusajastul – mekime ökotoitu, kanname second-hand-rõivaid, sisustame kodu taaskasutatud mööbliga ning määrime nahale 100 protsenti looduslikku kreemi. Või kas ikka?

Massidesse jõudnud ökoelu varjus tundub lihtsalt naeruväärne, kui kerge on meid eksitavate reklaamlausetega ära võluda. Reguleerimata looduskosmeetikaturul võib peaaegu iga tootja purgile kleepida uhke sildi «looduskosmeetika».

Raskusi mõistest «looduslik» aru saamisel näib olevat ka looduskosmeetika tootjatel endil. Kes ütleb, et «100 protsenti orgaaniline toode» võib nimekatele sertifikaatidele viidates sisaldada kuni viie protsendi ulatuses sünteetilisi aineid, kes ütleb, et sama norm kehtib lihtsalt «looduskosmeetika» määratlemisel, ning kellel pole õrna aimugi, mis asi on looduslik, paludes mul endal see välja selgitada.

Minu elupõline kosmeetikust sugulane on juba aastaid igal pereüritusel rääkinud, kui palju kosmeetikatooted tegelikult sünteetilisi aineid sisaldavad. Nüüd tegeleb ta enda sõnul lisaks ökokosmeetika maaletoomisele ka oma klientide harimisega, kirjutab ja räägib, jagab neile Soomest ostetud raamatuid, mida üks või teine keerulise nimetusega aine tegelikult endast kujutab. «Naised ütlevad mulle, et nad pole kunagi kosmeetikatoodete koostisosade silti lugenud, kuna ei oska sealt midagi aru saada,» räägib ta.

Ja miks peaksingi olema ekspert mõistmaks, mida tähendavad parabeenid, sulfaadid või propüleenglükool. Mulle on oluline, mis on pakendile kirja pandud ning kui ma loen, et toode on 100 protsenti looduslik, siis ma eeldan, et see nii ka on.

Hirmutavad pole mitte niivõrd väited, et säilitusainetena laialt levinud parabeene seostatakse vähkkasvajaga või pidurivedelikes sisalduv propüleenglükool võib põhjustada aju, maksa- ja neeruhälbeid, kuivõrd asjaolu, et minu «looduslik» näokreem neid vastupidiselt eksitavale märgistusele ikkagi võib sisaldada.

Kui toode koosneb 98 protsendi ulatuses «pahasse» nimekirja kuuluvatest ühenditest ning sinna on lisatud piisake männiekstrakti, on silmakirjalik liimida topsile silt «looduslik». Ometi on see üsna tõenäoline.

Kodumaise kosmeetikatootjana tõi Orto juba 1998. aastal turule sarja «Puhas loodus», mille pakenditelt leiab pika loetelu erinevatest toksilistest sünteetilistest ainetest. Juba tootesarja nimi eksitab ostjat.

Mida enam tungib meie elustiili peavoolu uusi trende, seda kiiremate sammudega peab liikuma ka krapsakas ametnik, kes ohjeldamatul reklaamil silma peal hoiaks.

Kahtlemata langetab reguleerimata looduskosmeetikaturg kõikvõimalike looduslikkuse lubajate usaldusväärsust ning tekitab skepsist puhta ja orgaanilise kosmeetika suhtes. Teisalt võivad ükskõiksed öelda, et üks loodus puha.