Juhtkiri: pikisilmi oodatud palgatõus kaitseväes

President kasutas iseseisvuspäeva kõnes palju arutlusainet pakkunud torni ehitamise metafoori. Kui aga juba valmis torni tipus olev kuningas soovitab kuuni küündimiseks sestsamast tornist täiendavat ehitusmaterjali võtta, langeb kogu ehitis teadagi kolinal kokku. Lasteloost tuntud tõde kehtib samamoodi iga struktuuri puhul – olemasolevate ressursside ümbermängimisele tuleb kuskil loomulik piir vastu. Nimelt seepärast oli ka kaadrikaitseväelaste palgatõusuks viimane aeg.

Kui Postimees pool aastat tagasi kaitseväelaste palga avalikkuse tähelepanu alla tõstis, rääkis leheloos noor ohvitser, kuidas tema ümbert inimesed järjest erru lähevad ning lahkujate ülesandeid ei suuda allesjäänud täita. Ligi 80 protsenti omal soovil teenistustest lahkunuist, kes täitsid ka vastava ankeedi, põhjendasid sammu palgaprobleemidega. Neid lahkujaid on paari viimase aasta jooksul olnud sadades. Kaitseminister Urmas Reinsalu on nimetanud kaitseväest lahkumist «kõige akuutsemaks probleemiks» ja lubanud lahendusi. Positiivne, et mõnikord sõnadest ka teod saavad.

See, et palgaküsimus antud juhul niivõrd esil on, pole iseenesest üllatav. Esiteks tundsid kriisiaastail omas valdkonnas valusaimaid kärpeid just kaadrikaitseväelased. Teisalt on tegemist tugevate ja tervete haritud noorte meestega, kes eriväljaõppe saanud spetsialistidena on hinnatud ka tsiviilameteis. Pealegi eeldab kaitsevägi puhast, igasuguste rikkumiste vaba CVd, lisaks keeleoskust jne, mis juba iseenesest tõstab töötaja usaldusväärsust. Nii ongi kaitseväe taustaga mehed hinnatud nii eraturvaäris kui ka mujal, kus seesuguse ettevalmistusega spetsialiste vaja. Noortel meestel on pere ülal pidada, mistõttu võib lahkumisotsuseid mõista – väljakutsed kaitseväes võivad ju olla põnevad, kuid elu nõuab oma.

Nooremohvitseride ja vanemallohvitseride lahkumisega lüüakse toimivasse süsteemi mõra, mida ei ole lõputult võimalik lappida. Seega lähevad 12,7 miljonit eurot, mis mõeldud 3100 kaitseväelase palgatõusuks, põhimõtteliselt õigesse kohta. Peaasjalikult on lisaraha suunatud sinna, kus king kõige enam pigistab ehk suurimatele riskirühmadele – neile, keda erasektor teistest enam meelitab.

Samas tuleks loota, et seoses palgaastmestiku muutusega tõepoolest suudetakse ka süsteemi puhastada igasugu ähmastest koefitsientidest ja lisatasudest. See, mis ühel hetkel on läbipaistmatu, muutub mõne aja pärast lihtsalt arusaamatuks segaduseks. Kui need umbsõlmed kaitseväe töötasudes nüüd lahti harutada õnnestuks, annaks eelseisev muutus lisaks palgatõusule ka reformi mõõdu välja.