/nginx/o/2012/03/27/1029368t1h115f.jpg)
Saue linnapea ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (endine Rahvaliit) liige Henn Põlluaas kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Tartu rahu piiridest loobumine ei ole paratamatus, selleks puuduvad vähimadki poliitilised, majanduslikud ja moraalsed põhjendused.
Eesti riik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Ei tekkinud mitte uus riik, vaid taastati nn esimene Eesti. See tähendas riigipiiride tuginemist tollal kehtinud lepinguile, Eesti-Vene piiri puhul 1920. aasta Tartu rahulepingule. See sätestati ka põhiseaduses ja nendes piirides taastunnustasid Eestit kõik maailma riigid.
Kui alguses püsis meie välispoliitika just nende põhimõtete juures ja läbirääkimistele Venemaaga mindi okupeeritud Setumaa ja Narva jõe taguste alade tagastamise nõudega, siis varsti toimus Eesti poliitilises diskursuses oluline nihe. Hakati rääkima «uuest idapoliitikast» ja «positiivsest hõivamisest» suhetes Venemaaga.
Uus poliitika sai alguse Lennart Meri initsiatiivil ja realiseerus nn. juulilepetes, millega jäeti Eestisse mitukümmend tuhat nõukogude sõjaväepensionäri koos peredega, loobuti okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest ja Tartu rahuga määratud piiri taotlemisest. Aluseks võeti Eesti NSV piirijoon ja läbirääkimisprotsess salastati. Kokkuvõttes asuti legaliseerima rahvusvahelise õiguse vastast olukorda, kuigi meid toetas rahvusvaheline õigus ja maailma avalikkus.
Avalikkus sai lepinguga tutvuda alles peale selle allkirjastamist Urmas Paeti poolt Moskvas 2005. aastal. Selgus, et toimunut ei olegi võimalik nimetada läbirääkimisteks, sest lõpptekstis polnud ühtegi algset Eesti-poolset tingimust. Debatti ega referendumit ei korraldatud, leping sõlmiti ilma, et rahval oleks olnud võimalik arvamust avaldades, ettepanekuid tehes või muul viisil protsessis osaleda.
Riigikogu ratifitseeris avalikkuse vastuseisust hoolimata (BNS küsitlus 71 protsenti vastu, ETV/Faktum 82,5 protsenti vastu) piirilepingu ära ja viis lõpule selle, mille Stalin 1944/45. aastal alustas. Eesti oli pretsedenditult esimene maa, kes II maailmasõja järgselt, rahu ajal, oli valmis vabatahtlikult ja tasuta loobuma kõigist oma õigustest, osast riigi territooriumist ning soovis seadustada ebaseadusliku piiri. Samas on piirivaidlusi Venemaaga enam kui kümnel riigil, kaasa arvatud USA (merepiir Beringi väinas) ja meie ajutine kontrolljoon toimib suurepäraselt.
Toona jäi asi toppama riigikogu poolt lepingu ratifitseerimisseaduse preambulasse (mitte piirilepingusse) lisatud viite tõttu Tartu rahule. Kremlile see ei meeldinud ja ta teatas allkirja tagasivõtmisest. Sellist reaktsiooni ei osatud Toompeal ette näha. Nüüd tahetakse olukorda «lahendada» Tartu rahulepingule viitamisest loobumisega.
Kui 2005. aastal põhjendati lepingu vajalikkust valega, et selleta ei saa Eesti ELi ega NATO liikmeks, siis täna ei püüta põhjendusi enam otsidagi. Räägitakse vaid headest suhetest ja vajadusest asi lõpule viia. Kuid Läti ja Venemaa suhted ei paranenud peale Abrene loovutamist Venemaale. Paremaid suhteid ei luba Eestile ka Venemaa-asjatundjad. Tänaseks on selge, et positiivse hõivamise poliitika on läbi kukkunud. Heade suhete võti asub Kremlis ja sõltub ainult nende tahtest. Eesti järjekordne järelandmine ei muuda mitte midagi, teeb vaid meid maailma silmis naeruväärseteks luuseriteks, kes on oma riigist valmis juba teist korda loobuma. Või usutakse Toompeal, et peale nii magusat suutäit jätab Venemaa meid rahule?
Meie poliitikud kinnitavad, et Eesti ei kaota midagi. See ei vasta tõele. Loovutatavate alade maavarade (põlevkivi, kriit, asbest, keraamikasavi, klaasiliiv, mets jne.) väärtus on kolossaalne - sadu miljardeid eurosid. Ainuüksi Narva jõe taha jäävast põlevkivist toodetud diiselkütus kataks Eesti vajaduse ja tagaks meie energeetilise julgeoleku tervelt kolmveerand sajandiks. Sellest loobumine on Kremli, mitte Eesti huvides. Lisaks asuvad seal kümnete tuhandete eestlaste maad ja kodud.
Miks peaksime kõik tasuta ära andma ning okupatsiooni ja anneksiooni seadustama? Kuriteo legaliseerimine on samuti kuritegu. Kui Venemaa on huvitatud Petserimaast ja Narva tagustest aladest, siis võib selle üle diskuteerida, kuid ainult Eestile kasulikel tingimustel. Näiteks nõudes tehtud kurja ja okupatsioonikahjude kompenseerimist.
Tartu rahu piiridest loobumine ei ole paratamatus, selleks puuduvad vähimadki poliitilised, majanduslikud ja moraalsed põhjendused. Miks meie kartellipoliitikud soovivad seda ja millisele seaduslikule alusele tugineb Venemaa surve sõlmida uus piirileping? Selmet korrutada, et Eestil pole territoriaalseid nõudmisi, peaksime rõhutama, et Venemaal on ebaseaduslikud territoriaalsed nõudmised Eesti vastu. Kui me oma alasid tagasi ei saa, siis de facto olgu piir seal, kuhu tugevam selle pani, de jure jäägu aga igaveseks sinna, kus ta olema peab. Vabatahtlik äraandmine on rumaluse tipp, millega tekitatakse riigile pöördumatut kahju. Oleme pool sajandit tagasisaamist oodanud, võime oodata veelgi.
Põhiseaduse järgi on Eesti–Vene riigipiir määratud Tartu rahulepinguga, Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu ning põhiseadus keelab sõlmida välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus. Eesti-Vene piiri on võimalik muuta ainult rahvahääletusega, muutes esmalt neid sätteid. Teades, et see ei õnnestu, lähvad riigijuhid lihtsalt seaduse rikkumise teed.
Kui Eesti on demokraatlik riik, siis ei ole kellelgi õigust põhiseadust rikkuda, ammugi mitte neil, kes ennast rahvaesindajateks peavad. Moraalsest langusest, raha- ja elamislubade skandaalist ning muudest Eesti huve kahjustavatest korruptsioonijuhtumitest on riigireetmiseni väike samm. Uue piirilepingu sõlmimisega astutakse juba märksa kaugemale. Selleks valmisolek on kui lakmustest tuvastamaks, kes Toompeal Kremli huve esindavad.