Jürgen Tamme: kõne Viktatorile

Jürgen Tamme Foto: Andres Haabu

Ei juhtu just tihti, et Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso helistaks mõne liikmesmaa valitsusjuhile ja tuletaks tungivas toonis meelde demokraatia põhimõtteid. Rahu, leppimise, demokraatia ja inimõiguste edendamise eest Nobeli preemiagi pälvinud ühenduses näiks selline noomituskõne olevat justkui välistatud. Kuid siiski.

Ungari peaministril Viktor Orbánil on ligi kolme valitsusaasta jooksul tulnud vastata mitte üksnes Barroso, vaid ka teiste euroliidu ja selle liikmesriikide liidrite kõnedele. Ka USA kongresmenid saatsid mullu Orbánile avaliku murekirja. Kõigest mõne aastaga on kunagise eduriigi kuvand muutunud. Kui Euroopa võimukoridorides räägitakse «Ungari tegemisest», ei tähenda see midagi head. Pigem nähakse eesriide tagant «päris Euroopasse» pääsenud Ungaris jonnakat pujääni, kes kangekaelselt oma tõde taga ajab.

Kui vahepeal näis, et hüüdnime Viktator pälvinud Orbánil on õnnestunud mõned eriarvamuste haavad kinni plaasterdada, siis nüüd on nii poliitiline kui avalikkuse surve talle taas suurenenud. Ja seda ajal, mil Ungari on raskes majandusseisus juba pikemat aega, rääkimata ühiskonna suurest lõhestatusest.

Kõned, millele Orbán parema meelega ilmselt ei vastaks, sagenesid taas, kui riigi parlament valmistus tema erakonna eestvedamisel läbi surutavate põhiseadusmuudatuste üle hääletama. Eile parlamendis heaks kiidetud muudatused on võimuerakonna kinnitusel tehnilised, kriitikute sõnul on nende eesmärgiks aga, et ükski teine erakond ei pääseks riigis enam võimu juurde. Orbán ise on püüdnud näidata tüli võimalikult tühisena, kinnitades, et probleemkohti on räägitud suuremaks poliitilistel põhjustel.

Kas riigieelarvelistel kohtadel õppivatel tudengitel pärast õpingute lõppu välismaale tööle asumise ning trahvi ja vanglakaristuse ähvardusel tänavatel magamise keelamine on tehniline küsimus, jäägu selle väitja südametunnistusele.

Muudatuste sisust märkimisväärsem on aga see, kui kiiresti ja järjekindlalt võimud oma programmi ellu viivad. Lähtutakse põhimõttest, et nende otsused on ainuõiged, viidates rahva ülekaalukale toetusele 2010. aasta parlamendivalimistel, mis nende arvates põhjendaks justkui sisulise arutelu ebavajalikkust.

Hoolimata ulatuslikust pessimismist – kolm neljandikku ungarlasi arvab, et riik on valel teel –, on peaministripartei endiselt populaarseim. Seetõttu peegeldab poliitilise võimu ellu viidav poliitika justkui rahva enamiku tahet. Kuid sellele vaatamata näib valitsusjuht olevat eksinud piiri reegli vastu. Selle kohaselt võib minna kaldani, edasi aga ei tohi, sest edasi ei tule midagi. Või kui tuleb, siis väga ohtlikes vormides.