Inge Suder: Tootsi pulm arvamuskülgedel

Inge Suder Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Makskirjareform ei muutnud selle saatmist kordades kallimaks, nagu üritatakse ekslikult näidata, kirjutab Eesti Posti pressijuht Inge Suder Postimehe arvamusportaalis vastuseks täna avaldatud kriitikale.

Maksikirja mõõtmete muutumise ümber käivat poleemikat jälgides on tunne, nagu loeks jälle «Tootsi pulma». Nimelt imestasid seal Kiire lähedased, mis nahka temast küll parkida tahetakse. Küll kallatakse kuuma suppi peale, siis jälle külma veega üle.

Riigi osalusega äriettevõtetega on sama lugu. Estonian Air on kõvasti kahjumis ja see on paha. Eesti Energia on parajalt plussis ning see on paha. Eesti Postil on hästi hakanud minema ja natuke jääb üle – ning seegi on paha.

Meeldib see meile või mitte, aga Eestis on turumajandus ning ka Eesti Post peab tegutsema selle reegleid järgides. Ühtegi teenust pole võimalik osutada tublisti alla omahinna, sest siis peab keegi teine selle hinnavahe ikkagi kinni maksma.

Mitmekordset hinnatõusu näitavad arvutused ei ole adekvaatsed. Kõige suurem, 2 kg kaaluv maksikiri, millega seni kõike muud kui kirju saadeti, maksis 2,50 eurot. Kõige odavam Post24 pakiautomaadi teenus, millega saab sama suuri asju saata, maksab 2,59 eurot. Vahe on 9 senti ehk ca 4 protsenti, mitte kordades.

Tegelikult ei ole maksikirja mõõtmete muutmise juures hind esmatähtis. Maksikiri on kiri, mitte pakk. Järelikult peab see mahtuma postkasti.

Maksikirja lubatud mõõtmed ja tavaline postkast ei läinud aga kuidagi kokku. Enne 1. märtsi võis maksikirja teenusega saata saadetisi, mille pikkus, laius, kõrgus pidid kokku olema 90 cm, pikima külje mõõt kuni 60 cm või rullikeeratuna pikkuse ja kahekordse läbimõõdu summa 104 cm, ükski külg ei tohtinud olla pikem kui 90 cm.

Sellised mõõdud aga ütlevad selgelt, et vaatamata maksikirjaks kutsumisele oli tegemist pakkidega, mida on otstarbekam ja turvalisem edastada kasutades pakiteenuseid. Kui sisuliselt on valik selles, kas kutsuda inimesi üles soetama hiiglaslikke postkaste või muuta reeglid üheselt mõistetavaks, siis on lahendus ilmselge. Ettevõtte võimuses on täpsustada oma reegleid, mitte inimeste omanduses olevaid asju.

Seepärast ongi kevadest riigisisese maksikirja suurimad lubatud mõõtmed 23 x 33 x 2 cm. Nii õnnestub tagada kvaliteetse teenuse pakkumine ja kirjade, sh maksikirjade, kättetoimetamise tagamine vastavalt seatud tingimustele – kõik lihtkirjad jõuavad inimese postkasti.

Seni võis juhtuda, et inimestel oli maksikirja kättesaamisega üsna palju tülinat. Kui kiri oli postkasti avast suurem ja inimest ei olnud kodus, tuli maksikiri postiasutusse tagasi viia. Inimestele jäeti teade, mille alusel ta pidi ise saadetisele järele tulema.

Saadetise kättesaamine venis ja pahameel oli mõistetav. Nüüd on klientidel tänu muudatustele kergem otsustada, milline teenus on konkreetse sõnumi või eseme edastamiseks kõige otstarbekam. Tavaliselt on pakid kirjast kallimad ja seetõttu on hea, kui nende teekonnal saab silma peal hoida.

Mujal maailmas praktiseeritakse postkasti mittemahtuvate lihtmaksikirjade jätmist ka saaja ukse taha, postkasti peale jne. Kahjuks Eestis selline praktika ei toimi. Samas, käivad praegu ka rahvusvaheliselt riikide vahel arutelud maksikirjade mõõtmete üle, sest lihtsaadetisena esemete saatmine on problemaatiline ka mujal maailmas.

Pakiteenuse puhul saab veebis saadetise teekonda jälgida ning kui kliendil on küsimus, kuhu on jäänud tema pakk või kui kaugele on see jõudnud, saame seda kliendile ka öelda. Kirju jälgida ei saa.

Seega 1. märtsist on pilt selgem ja seejuures põhimõtteliselt sama hinnaga. Kirjad on nüüd kirjad ja pakid pakid. Kiireliku paristamise asemel on teinekord kasulikum toimuvat vaadata vana apteekri elutarkusega.

Mida teeksite teie, kui bensiini hind oleks homme endiselt 1,36 eurot, kuid selle eest saaks kütust mitte liitri, vaid üksnes ühe pindi? Just taolise trikiga sai hiljuti hakkama Eesti Post maksikirjade puhul, väitis nende klient Meelis Voitk täna Postimehe arvamusportaalis.