Kaspar Näf: patiseisu eelmäng

Kaspar Näf. Foto: .

Ajaloolane Kaspar Näf kirjutab, et ka Itaalias tunneb üle poole elanikkonnast Berlusconi pärast häbi. Tema valijate hulgas on aga palju neid, kelle jaoks ei tule kunagi kõne allagi anda oma hääl vasakleerile. Kuna paremal pool kedagi teist enam ei olnud, ei jäänud muud üle, kui valida Berlusconi.

Üheksakümnendate algus on sündmuste poolest jäänud kogu maailma mällu. Eesti jaoks on esmatähtis kindlasti Nõukogude Liidu kokkuvarisemine, mis lubas taastada vabariigi vabaduse. Eesti esimeste vabadusaastate raskuste kõrval tabas aga Itaalia erakonnasüsteemi samasugune saatus nagu Nõukogude Liitu.

Tangentopoli skandaali käigus tuli välja, et kogu poliitiline eliit on korrumpeerunud ning paljud pidid ameti1st lahkuma. Milanos sündinud, sotside mitmekordne peaminister ja seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel Itaalia nooreks tulevikulootuseks peetud Bettino Craxi põgenes 1993. aastal prokuröride eest Ben Ali juhitud Tuneesiasse.

Erinevalt Mussolinist, kes oli 1945. aastal teel Šveitsi, ei saadud Craxi kätte ja Tuneesias ta 2000. aastal ka suri – Itaalia poliitikute keskmist eluiga silmas pidades suhteliselt noorena, 66-aastaselt. Võrdluseks, üks Craxi vastane, kristlik demokraat ja praegu veel eluaegset senaatori mandaati omav Giulio Andreotti on Craxist viisteist aastat varem sündinud.

Kuigi tangentopoli, mida nimetatakse ka «mani pulite» («puhtad käed»), tegi Itaalia poliitikas platsi puhtaks, ei toonud see skandaal kaasa poliitikute ja üldiselt ühiskonna juhtide põlvkonna vahetust. Ka Mario Monti on samast põlvkonnast.

Silvio Berlusconi abil leidis aga aset üks väga tähtis muutus. Nimelt, samal ajal kui Itaalia poliitika muutus sisutühjaks, pälvisid tähelepanu tema meelelahutusele suunatud telekanalid. Naistele anti seal võimalus oma ilu näidata, kasvõi jalgpallisaates, kus vanahärrad analüüsivad mängu käiku ja poolpaljad tüdrukud esitavad vahelduseks ühe või teise tantsunumbri. Ka poliitika jäi vanaisade (itaalia keeles «nonno») arutleda nende igapäevastel pärastlõunastel kohtumistel klaasi Martini Bianco või grappa taga lähimas baaris. Kuni 2005. aastani keeldus Berlusconi avalikult teiste poliitikutega diskussioonis osalemast.

See süsteem toimis hästi umbes kümme aastat, kuni Berlusconi hakkas üha otsekohesemalt oma tavasid ja keelepruuki näitama, seda ka rahvusvahelisel tasandil. Mällu on jäänud, kuidas ta 2003. aastal Euroopa Parlamendis sõimas tollast sotside fraktsiooni juhti Martin Schulzi.

2006. aasta valimiste eel jõudis Berlusconi süsteem esimesse kriisi. Berlusconi pidi võitlema ja tegi seda omamoodi. Mõni päev enne valimisi ütles ta Itaalia Töösturite Liidu ees peetud ettekandes, et ta olevat «liiga heal arvamusel itaallaste intelligentsusest, et uskuda, et ringi võiks kõndida palju m**ne (itaalia keeles «coglioni»), kes hääletavad oma isikliku huvi vastu».

Valimisõhtul pidi ta aga avastama, et Itaalias on selliseid siiski palju, ja kolmeks aastaks pääses valitsema Romano Prodi juhitud vasakpoolne valitsus, hoolimata sellest, et reformiminister Roberto Calderoli, kes kuulus Berlusconi koalitsioonipartneri Põhja Liiga (Lega Nord) ridadesse, koostas valimiste eel valimisseaduse, mis takistab vasakleeril saada enamust Itaalia ülemkojas, sest see eraldab igas regioonis kõige suuremale erakonnale 55 protsenti kohtadest. Kuid enamikus 20 regioonist valivad itaallased pigem konservatiive.

Selle seaduse abil sai Berlusconi senati kaudu Prodi valitsust takistada. Kui oli näha, et Prodi valitsus laguneb, uuendas Berlusconi oma jõu kaotanud erakonda. Forza Italiast (Itaalia Jõud) sai Vabaduse Rahvas (Popola della Libertà). Milanos lavastas Berlusconi suuri valimisüritusi ja ütles, et tal olevat suur, suur, suur unistus («grande, grande ... sogno») Itaaliast.

Rahvas uskus nüüd, et vasakleer koosnebki coglioni’dest, ja andis Berlusconile taas vabad käed täita see unistust, «tingimusel», et bossi (ülema) nimi on Umberto Bossi. 2009. aasta valimistel sai Umberto Bossi juhitud Põhja Liiga Vabaduse Rahva arvelt ülihea tulemuse. Insuldiga halvatud Bossi aga andis vastutuse taas Berlusconile.

Loomulikult ei täitnud ka Bossi kontrollitud Vabaduse Rahvas itaallaste unistust. Selle taustal jääb küsimus, miks äsjastel valimistel hääletas ikkagi peaaegu 30 protsenti Berlusconi poolt.

Tõsi, ka Itaalias tunneb üle pool elanikkonnast Berlusconi pärast häbi. Tema valijate hulgas on aga palju neid, kelle jaoks ei tule kunagi kõne allagi anda oma hääl vasak­leerile. Kuna paremal pool kedagi teist enam ei olnud ja ka Itaalias valitakse kinniste nimekirjade järgi, ei jäänud neil midagi muud üle, kui valida Berlusconi. Berlusconi kasuks oli ka see, et ta oli veidi üle aasta võimult eemal ning ranget kärpe- ja lisamaksude kehtestamise poliitikat seostatakse Mario Montiga.

Kui Berlusconi võidu üle ollakse Brüsselis kõike muud kui õnnelikud, siis veel rohkem murekortse tekitas tõik, et koomik Beppe Grillo Viie Tähe Liikumine pälvis auväärse kolmanda koha. Kas need viis tähte on tõesti nii ohtlikud? Mina arvan, et mitte, ja minu meelest võiks see olla esimene samm juba ammu oodatud põlvkonnavahetuse teel. Nn grillini’d on kõige noorem fraktsioon Itaalia parlamendis ja just noored hääletasid selle liikumise poolt. Ilmselt ei näe pettunud noorsugu lihtsalt enam muud võimalust praeguse võimusüsteemi murdmiseks.

Juba 2011. aasta novembris ütles Mario Monti, et kriisist pääsemiseks peab vanade käest võimu ära võtma. Temal jäi see saavutamata. Itaalia võib olla Euroopa poliitlaboriks, sest tegelikult on sarnane olukord igas riigis ja nn struktuurireformi pole kuskil alustatud.

Aga kuidas pääseda patiseisust? Seda ei tea keegi. Samas ei saa keegi ka hetkeolukorraga rahul olla. Esiteks on siin Pierluigi Bersani oma vasakpoolse demokraatliku erakonnaga (PD). Selles erakonnas keeb. Firenze 38-aastane linnapea Matteo Renzi, kes oktoobris eelvalimistel Bersanile alla jäi, on enda ümber koondanud rühmituse, kes väidab, et Renziga oleks võinud ära hoida paljusid noori valimast Viie Tähe Liikumist. Pealegi tülitsevad PDs vasakkatoliiklased ja ateistid.

Teiseks on Berlusconi kõige rohkem huvitatud kiirest valitsuse moodustamist, sest teda ähvardavad kohtuprotsessid. Eelkõige on oodata, et ta mõistetakse Ruby-loos süüdi alaealisega seksimises. Ja kui ta on kord süüdi mõistetud ning kohtuotsus jõustunud, siis ei saa ta enam poliitikas osaleda. Valitsuse moodustamine oleks selle vastu aga suur kaitsekilp.

Kolmandaks võib ka Beppe Grillo olla huvitatud sellest, et asi edasi läheks. Ta keeldub vanade erakondadega koostööd tegemast ja on valmis üksikeelnõusid toetama. Ilma valitsuseta ei ole see aga võimalik. Nii võibki oodata, et 88-aastane president Giorgio Napolitano, kellel juba on õnnestunud Berlusconit ametist tagandada, sunnib erakondi looma üleminekuvalitsuse, kes muudaks valimisseadust.

Ja siis toimuvad taas valimised, kus Bersani enam ei osale ja kus Beppe Grillo fraktsioon võib oma toetust veelgi suurendades asuda teostama oma eesmärke: vähendada saadikute kohti ja riigi erakondadele makstavaid toetusi, mis avab teed nooremale Itaaliale.