Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et 27. märtsile plaanitud «priiuse põlistamise päev» on tühi­käigupüha, kui me ei mõtle, kuidas tuleva peremeheks ja -naiseks saada.

Meelemõistus on omaette koht, ja ise endas / võib teha põrgust taeva, ja taevast põrgu,» kirjutab John Milton «Kaotatud paradiisis». Need värsiread on nende ühe käe sõrmedel ülesloetavate mõtete seas, millest, kasutades Peter Sloterdijki sõnu, on saanud ajastu «absoluutsed väljendused».

Nagu kõik sügavmõtteline, on Miltoni värsid hoomatavad ja mõistetavad, aga samuti manipuleeritavad ja ekspluateeritavad enam kui ühel tasandil. Meil Eestis, 21. sajandi teise kümnendi alguses, võib nende abil edendada mõtet, et kellele elu siin ja praegu ei meeldi, on endaga vähe tööd teinud. Eesti elu headust tuleb osata endas leida, kõlab see kirikuõpetajalik refrään. Põrgu on sinu peas, taevas enesesisenduse kaugusel.

Põhjus, miks need Miltoni read täna ja siin asjakohased on, asub sügavamal. Esiteks kätkevad need endas meie aja üht selgemat inimvabaduse kinnitust. Tõeliselt vaba tahet ei väära miski, ütleb Kant (jutt keemilisest või füüsilisest ettemääratus on lihtsalt eksitus). Miltonil deklameerib ülalosundatud sõnu küll Saatan – kuid enda määra otsiv Saatan ei erine olemuselt inimesest, kelle piibellikud esivanemad samuti Paradiisist lahkuma pidid.

Teiseks viitab Miltoni diktum, et lahendus peitub alati inimeses. Mitte mingis uues teadvuses, mis asendaks vähemadekvaatse, vaid uues nägemuses, tõdemuses ja kogemuses, mis teeb vajadusel ringi ka reaalsuse. Tulles ringiga tagasi Eestisse ning osundades kirjanik Maarja Kangro väga tabavat määratlust Postimehe arvamuslõunal eelmisel nädalal: «tühikäigujutt» on ajaraisk.

Sama määratlus kohandub

27. märtsile plaanitud priiuse põlistamise päevale, millega tahetakse kuuldavasti tähistada asjaolu, et siis saab uus iseseisvusperiood pikemaks vanast. Selline päev oleks järjekordne tühikäigupüha, kraabitud kulbiga intellektuaalse tünni põhjast.

Kui sel päeval tõesti mingi tähendus võiks olla, ei saa see seisneda selles, mida vanad kreeklased teadsid hubris’ena – mõõdutundeta ülbusena. Kust võtame meie teada, kui kaua kestab germaani laensõnaga tähistatud vabadus seekord? Mis nipiga peale eesriimi põlistame me nüüd ta põli? See on tüüpiline tühikäigujutt, mis saab hoogu anda ainult paigallennule, laenates sõnu Jaan Krossilt.

Kui me seda päeva tähistada tahame, võiksime mõelda ettepoole, põrgule ja taevale ja inimese kohale nende vahel. See päev võiks olla uue alguse päev kõige laiemas mõttes: tegelikult on tulevik määramata. Kõik on võimalik. Passiivse leppimise lihvimise asemel võiks mõelda sellele, kuidas tuleva peremeheks ja -naiseks saada.

See võiks olla päev, mil ükski mõte pole liiga suur. Päev, mil mõelda, mis saab edasi.

Kui mitte ära lahendada mõistatus, millele me viimastel kuudel tegelikult vastust oleme otsinud, siis vähemalt selle sõnastada: mis on Eesti? On see maa, keel, eestlased, inimesed? Üks neist, mõni neist, natuke kõike korraga?

Pakun, et ta kõik korraga, rõhuga viimasel sõnal: Eesti on Eesti inimesed, piiranguteta. Osundades Gunnar Okki, samuti Postimehe lõunalt: Eesti asi on ühtmoodi see, mida ajavad eestlased välismaal ja välismaalased Eestis. Igasugune vahetegemine on alp ja rumal. Kui tahame olla Põhjalas, edukad nagu Põhjamaad, siis peame olema avatud nagu Põhjamaad, kus – kasutades Rootsi saadiku Jan Palmstierna sõnu hiljutiselt Põhjala nõukogu korraldatud rändekonverentsil – näeb ühiskond oma inimesi võimalustena.

Küsimus, mida Eesti peaks endalt küsima, on kõige laiemalt: milleks meile maailm? On see ohtude allikas, komplikatsioon, probleem – või on see ressurss ja keskkond Eesti kasvamiseks? Lõuend Eestlusele, suure tähega.

See ei ole kindlasti lõuend meie praegustele tööriistadele, mis on võtnud selle haamri kuju, mille jaoks kõik mured paistavad naeltena. Mis üritab Eesti inimesi paika panna võõrast perspektiivist: olgu selleks regionaalpoliitika, sotsiaalpoliitika, tööjõuturupoliitika ja palju muid poliitikaid, mida eesti keelde tõlkida ei anna. Ja ei püüa väljapoole vaadates pakkuda perspektiive, mida praegu pole: diasporaapoliitikat, maailmapoliitikat, Eestluse poliitikat.

Palju vähem tuleks tegeleda territooriumi ja muu asjalikuga ja palju enam nendega, kes elavad Eestis, lahkuvad Eestist, jäävad laia maailma. Nad kõik on Eesti esindajad ja jäävad nendeks selle võrra, kuidas neile seda võimaldatakse. See tundub elementaarsena.

Samamoodi elementaarselt võiks jätkata: Eesti iseseisvuse ajaline teine ring, millele 27. märtsil asume, ei peaks pühenduma mitte Eesti inimese muutmisele, olukorraga mugandamisele, temasse millegi sisestamisele, vaid tema potentsiaalile. Torusse on vaja vaadata teisest otsast. Olukord peab muganduma vastavalt inimesele.

Lõpetuseks üks väike «konstruktiivne» mõttekäik selles «suure tähega Eestluse» vaimus. Mis on see, mis meid muust maailmast eristab? Facebookis ringles mõni aeg tagasi üks krutskiga edetabel (autoriks vist Jürgen Rooste), kus Eestist maalitakse pilt kui ühest märkimisväärselt pahelisest maanurgast, kus elu käib abortide, alkoholi ja ateistide tähe all – aga selle «aga»-ga, et oleme ühtlasi kõige internetilembesemad, -altimad ja -edukamad. Nagu igas liialduses, on siin sees oma tõetera: internet (jälle midagi, millele meil pole omakeelset nime) on midagi, mis meile tõesti tundub istuvat nagu õlu alkohoolikule – või, olgu, vesi kalale.

Võib-olla on siin juhtlõng, mida tasuks veidi kerida. Miks sobime meie internetiga ja internet meiega? Üks võimalus on mõtiskleda filosoofiliselt Eestluse võimalikust positsioonist globaalse kapseldumise trendides, nagu neid lahkab Peter Sloterdijk. Võib-olla on meil jalg kobavalt mingil omaette teel, kus internet ei ole üksnes masside tootmise, «dediferentseerimise» (andestage) mehhanism, vaid juhuslikult ka hoob, mis sobib väga individualistliku ühiskonna paremaks eneseteostuseks?

Praktilisemal pinnal torkab pähe Matthew Crandalli idee IT-ajateenistusest. Võib-olla kummastub siit hea tahtmise korral midagi päris uut sotsiaalse sidususe vallas, sooneutraalset ja potentsiaalselt sellist, mis aitaks kaugemas tulevikus kompenseerida Eesti sõjaväelise «raua» igavest ja vältimatut vähesust? Üritame eilsete lahingute võitmise asemel määratleda seda, mida üldse tähendab lahing tulevikus. Jällegi, koos Miltoniga: kes võidab jõuga, võidab pool lahingut.

Ja rääkides vältimatult kasvavast välis-Eestlusest: diasporaapoliitika tuleb varem või hiljem, aga kas ei võiks ta panna käima konsulaatide asemel läbi kodanikuühiskonna? Läbi Facebooki ja loendamatute muude kanalite, kus vabadus ei ole riigi, vaid inimeste oma. Internetil pole piire, sealt ei saa «ära minna», Eesti võiks ennast päriselt leida ka seal.