/nginx/o/2014/02/21/2840602t1h418a.jpg)
/nginx/o/2011/01/04/494056t1ha9fe.jpg)
Eelmisel sügisel rääkis mulle oma loo üks 16-aastane tütarlaps SOS lastekülast. Kuni 12. eluaastani elas ta oma perekonnas. Tema vanematel polnud kunagi töökohta, seitse last elasid näljas, kannatasid peksu ja alandust.
Irina Tokareva: laps kui sissetulekuallikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need piinad lõppesid alles siis, kui tüdruk ise politseisse pöördus. Sellest ajast alates püüab ta lapsepõlve oma mälust kustutada. Igaveseks.
Tüdruku kuuest õest-vennast, kes vanematelt ära võeti, on neli vaimse või füüsilise puudega – sealsamas istus üks õdedest ratastoolis ja hooldaja toitis teda lusikaga. Seda oli valus vaadata. Tütarlaps aga küsis minult: «Kas te usute jumalat? Ma ei mõista, kuidas saab saata lapsi sellistele vanematele nagu minu ema. Teha seda uuesti ja uuesti.»
Tüdruk rääkis, et juba pärast vanemlike õiguste äravõtmist vanemate laste suhtes sündisid tema emal veel mõned lapsed, kelle sotsiaaltoetused tähendasid sissetulekut.
Hiljem kõnelesin ma Narva noorsoopolitsei ametnikuga, kes kinnitas, et tõepoolest sündisid uued lapsed, pere on sotsiaalteenuste saaja ning politsei külastab neid regulaarselt. Kuid esmapilgul on seal kõik korras ning vanemlike õiguste äravõtmiseks pole alust.
Tütarlast, kes minuga rääkis, mäletatakse politseis hästi – ta oli ainus laps, kes ütles kohtus, et ei taha oma perekonna juurde tagasi minna. Ta on erandiks olukorras, mis kinnitab reeglit: enamik lastest ei oska ega taha selliseid muresid tunnistada.
Kogu see lugu meenus mulle seoses hiljutise kogu Narvat raputanud tragöödiaga: pooleteisekuune tüdruk suri, aga vanemad isegi ei märganud seda. Kaks päeva hiljem kandsid politseinikud väikese keha šokeeritud naabrite silme all korterist välja.
Ei tahaks siinkohal süüdistada politseid ega sotsiaalhoolekande ametnikke, kes leiavad, nemad tegutsesid nii, nagu seadus ette näeb: last ei tohi vanematelt võtta ilma kaalukate põhjusteta. Nende ülesanne on hoida perekonda ja aidata neil korraldada normaalset elu.
Kuid vahest peaks kontroll riskirühmadesse kuuluvate perekondade üle olema siiski rangem – mitte lihtsalt konstateerida fakti, et vanemad on kained ja lapsed magavad voodites, vaid lapsi peaksid regulaarselt läbi vaatama arst ja psühholoog. Vahest tuleks lapsi kaitsvad seadused läbi vaadata?
Minu meelest pole see normaalne, et ei laste kehaline väärkohtlemine, väikelaste päevadeks järelevalveta jätmine ega ka naabrite avaldused laste halva kohtlemise asjus ei osutu piisavaks argumendiks vanemlike õiguste äravõtmiseks. Ehk – kas tasub ikka kaitsta perekonda, kuhu lapsed pole sündinud selleks, et neid hoida ja armastada, vaid seepärast, et nad tagavad sissetuleku?