Kuni 250-grammine maksikiri maksis 0,90, kuni 500-grammine 1,40, odavaim standardpakk aga maksab 3,07 eurot, sest väikseim kaalukategooria on siin kuni 1 kg. Seetõttu tõuseb hind kuni 3,4 korda.
Mind hämmastab eelkõige see, et kui hinda tõstetakse (see on siiski hinnatõus, nimetatagu seda pealegi tüüptingimuste muutmiseks) sedavõrd palju kordi, on tavaliselt tegu millegi erilisega. Kas on riik sõjaseisukorras või on tegu vabalanguses majandusega või veel millegi äärmiselt tavapäratuga.
Midagi sellist meil pole, samuti pole kuulda olnud Eesti Posti erakordsetest majandusraskustest. Hindu, sealhulgas maksikirja hindu 30 protsendi ringis, tõsteti viimati 1.11.2011.
Võrdlesin meiega suuruselt sarmaste riikide – Leedu, Sloveenia ja Slovakkia – siseriikliku UPT hindu. Mitte ükski riik pole selliselt mõõte vähendanud, teenuse nimi varieerub kirjast väikepakini ja hinnad eelpool mainitud kaalukategooriate puhul jäävad vahemikku 0,52 – 1,33 eurot. Seega olime siiani enamvähem sealsamal tasemel. Kõik mainitud riigid saavad kenasti saadetised ka saajateni toimetatud.
Eesti Post on avalikkusele esitanud nõukogulik-demagoogilises stiilis põhjendusi, näiteks «kirja teel saadeti uiske». Kui need uisud kaalusid kuni 2 kg ja paki mõõt oli lubatud piirides, siis oli kõik korrektne, kui aga suuremad, siis oli tegemist teenindaja veaga.
Tuletan meelde, et keelelisest seisukohast üsna jube termin «maksikiri» võeti kasutusele aastal 2006 pisipaki asemel ja toona lubati rahvale lahkelt, et muutub vaid nimi ning väiksemaid esemeid saab endistviisi rahulikult edasi saata.
Tähelepanu väärib veel, et viimastel aastatel on Eesti Post teinud suuri jõupingutusi konkureerimaks Itella Smartpostiga. Kas pole hoopis need investeeringud «ebamõistlikud», mida kunded nüüd kinni peavad maksma, kuna konkurendi automaadid on märksa populaarsemad?