Tõnis Kahu

FOTO: Erakogu

Umbes 20 aastat tagasi andis mulle ja mu kahele kolleegile Jazzkaarel intervjuu esmaklassiline avangardsaksofonist Steve Lacy. Üks tema lause ei saanud vist lintigi, aga jäi mulle meelde: «Ameerikas sunnivad nad sind häbenema, et oled kunstnik.» Ma teadsin, et tal oli põhjust nii rääkida, aga ikkagi tundus öeldu toona kuidagi liiga sirgjooneline. Asi oli selles, et mulle meeldis kommertslikkus näiteks popmuusikas või filmis. See tundus hasartne ja huvitav, midagi erksat ja värvilist – nagu muutus kapitalismi saabudes erksaks ja värviliseks kogu Eesti, kui kunagised luitunud loosungid stiilis «Au tööle!» firmalogodega asendati.

Millest ma muidugi tasapisi üha enam aru sain, oli see, et kommerts ei tähenda midagi statistilist. Kommerts oli diskussiooni ja konflikti küsimus. Näiteks 60ndate rock-muusika kehtestas end tollase muusikatööstuse kiuste. Nood seal ülal ei mõistnud neist kummalistest helidest ja hoiakutest mõhkugi, kuid astusid teelt kõrvale, kui selgus, milline kommertspotentsiaal sel kõigel oli. Teisalt on oma muusika kaubaks disainimine olnud terve rida kunstipäraseid varjamisi, peibutusi ja pettekujutlusi – võtke näiteks kas või David Bowie.

Ma vaatan oma kunagistele hoiakutele siin tagasi seetõttu, et osutada: too kunagine kujutlus kapitalismist on tegelikult praegu enam vaevalt võimalik. Kokku võime selle kujutluse võtta ehk järgmiselt. Kapitalism, nii meile räägiti, oskab loovalt ära kasutada kõike, mis tema haardeulatusse satub. Ta on võimeline kasumit teenima millelt iganes, sest ta on optimaalne ja samas paindlik. Mistahes novaatorlikku ideed te ka ette ei kujutaks, põhimõtteliselt on võimalik, et varem või hiljem ilmutab ta end kuskil edetabelis või Hollywoodis.

Kui ma loen aga nüüd kapitalismi võimest kultuurilisi alternatiivsusi ära mahutada, siis torkab järjest enam silma, kui abitu ta tegelikult on. Õieti oli seda märgata juba ammu – näiteks 1990ndate (pop)muusikatööstuses. Kui kunagi oli idee seisnenud selles, et keskpunktiks oli muusika ja talle tuli kokku panna publik, siis nüüd oli protsess vastupidine ja riske pigem tõrjuv – näete, siin on selline publik ja meie ülesanne on pakkuda talle tema demograafilise profiiliga sobiv toode. Aga see oli kõik alles algus. Võtame mõned näited kapitalismiteemalistest arutlustest siinsamas Eestis. Peeter Koppel kirjutas hiljuti («Õhtumaa allakäik reaalajas», Eesti Ekspress, 6.12.12), et tänapäeva noored on «äraspidiste unistustega» ja et selle asemel et urgitseda huvitavate, kuid rahaliselt kasutute asjadega, tuleks alluda turu esitatud nõudmistele.

Need nõuded omakorda on aga tema silmis samaväärsed gravitatsiooniseadustega. See on naljakas ja kurb pilt ja kuigi Koppel loomulikult propageerib hardcore-kapitalismi, on sellised avaldused ehk parim kapitalismivastane propaganda, mida üldse kirja panna annab. Taevas kaitse, kõikvõimas süsteem, mis samas ei tule toime avangardse kunsti või eksperimentaalse muusika (või Koppeli näitel «12. sajandi anglosaksi poeesia spetsialistidega»). Siin on ju vahe: kas kunagi lubatud paindlik süsteem või nüüdne hoiak, mis ütleb hoiatavalt, et samm turureeglistikest kõrvale, ja ma tulistan! Ja sedasi olengi tagasi tänaseks juba siit ilmast lahkunud Steve Lacy juures ning võtan kokku: süsteem, mis jääb pidevalt hätta loova uudishimuga ja oskab seda ainult turutõrkeks nimetada, väärib vastuhakku, olgu saksofoni, kitarri, arvuti või pintsli jõul.