Langebraun: bütsantslik Venemaa oskab leida mõrasid Baltimaade «ühises välispoliitikas»

Mihkel Langebraun. Foto: Erakogu

Tallinna Tehnikaülikooli magistrant Mihkel Langebraun kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et bütsantslik Venemaa oskab leida mõrasid Baltimaade «ühises välispoliitikas».

Baltia iidne nimetus oli kasutusel juba antiikajal ning ehkki selle algupära on ebamäärane, siis on teada, et geograafid on sellega selgelt tähistanud Läänemere idakallast või selle saari (veetase Läänemeres oli sel ajal kõrgem). L'entre-deux-guerres tähistati selle nimetusega ähmaselt kõiki Läänemere idakalda riike Petsamost kuni Krakovini, pärast sõda ainult kolme väikeriiki, kes Nõukogude Liidu poolt jõuga annekteeriti.

Baltimaade käsitlus seotud sakslastega

Baltimaade tähendus kinnistus ajalukku tegelikult hoopis läbi võõra rahvusgrupi: sakslaste. Mäletatavasti haarasid XIII sajandi keskpaigaks suuremal osal Baltimere idakaldal võimu saksi soost kolonistid, kes hakkasid kandma koondnimetust «baltisakslased». Nagu on detailselt selgitanud ajaloolane Ea Jansen, tekkis «balti» identiteedi esile tõstmine ja teadvustamine 19.sajandi alguses reaktsioonina kasvava venestamise ja tsentraliseerimise survele keisrivõimu poolt. Eri kubermangudesse ja seisustesse küllaltki hajusalt jaotunud sakslased suutsid end omavahel sidudes tugevamaks poliitiliseks jõuks muuta ja kohalikku võimu üsna edukalt kuni 19. sajandi lõpuni endi käes hoida. «Baltlane» sai vasteks ja identiteediks kohalikule sakslasele, mis oli samas ka üks peegeldusi üldisest XIX sajandi Euroopas toimunud rahvuslike ärkamispuhangute lainest. Samas tuleb meil suuresti baltisakslasi tänada, et eestlased pääsesid 19. sajandil näiteks peipsitaguste vennashõimude saatusest. Igal juhul pole ekslik sõnastada, et koos baltisakslaste lahkumisega 1939. a. sügisel stagneerus Baltimaade poliitiline tähendus, kuna ühendama jäi kolme väikeriiki vaid sünge okupatsioon ja sellest vabanemine. Kuigi sisult lõppes baltisaksa ajastu juba R. der Goltzi ja Laidoneri «mõõkade ristamise» päevil, millest meie Võidupüha tunneme. Muide, Laidoner ise on 1939. aastal tõdenud, et see polnud tal kõige targem otsus. 1920.-1930. aastatel aga jooksid kõik suuremadki diplomaatilised pingutused (K. R. Pusta jt poolt) poliitiliseks koostööks Läänemere idakalda riikide vahel liiva. Ehkki tänaseks on üks Pusta unistusi – Euroopa Liit – teostunud ning Euroopa ise tundmatuseni muutunud, on erinevused Balti riikide vahel endiselt olemas.

Eesti seotusest Põhjamaadega

Alustada võiks sellest, et Eesti on geograafiliselt, nagu kunagi märkis Lennart Meri, (pool)saareriik –  nagu muide ka kõik teised Skandinaavia riigid.  Eesti kuulub Skandinaaviasse lisaks rannakontuurile ka keele, kultuuri ja ajalooliste seoste tõttu. Meie vanim ülikool on asutatud Rootsi suverääni poolt, esimesed eestikeelsed ohvitserivanded anti Rootsi sõjaväes ja esimesed omakeelsed koolitunnidki saadi rootslastelt. Samuti on lähiajalugu tõestanud, et just põhjanaabreilt on Eesti saanud raskeil hetkil abi ning leidnud toetust majanduse edendamisel. Nendega oleme seotud ka tihedate kaubandus- ja majandussuhetega.

Kuid enim on kaasajal Eesti eristunud Baltikumist seoses moodsa väljarände mustriga. Kui Läti ja Leedu puhul saab rääkida dekaadi jooksul sadadest tuhandetest kaugetesse riikidesse siirdunud noortest, siis Eestis ainult mõnekümnest tuhandest, kellest põhilise osa (kohati ka statistikast välja jääva) moodustavad migrandid naaberriiki Soome. Viimane on meie suur eelis, kuna neid inimesi või nende lapsi on võimalik ka kaugemas tulevikus Eestisse kergemini tagasi meelitada, nii geograafilise kui keelelise läheduse tõttu. Mistõttu ongi Eestile veelgi olulisem tihe koostöö ja head suhted Soomega, kellega oleme viimase 20 aasta jooksul osutunud vastastikku kasulikeks naabriteks. Kuigi laiemas pildis on Eesti osa EList ja NATOst, siis regionaalses pildis on meil tingimata kasulik toetuda koostööle Põhjamaadega.

Idee Eesti-Läti-Leedu ühisest idapoliitikast on huvitav, ent ebarealistlik. Jättes kõrvale koostöö NATO ja ELi raames, siis välispoliitikas Venemaa suunal ei ole kolmel riigil võimalik konsensusele jõuda. Näiteks on Leedul «eriline» staatus seoses Kaliningradi enklaaviga, mistõttu ollakse Venemaaga teineteisele rohkem vajalikud. Läti poliitikas seevastu on tuntav Vene mõju (tulenevalt ka demograafilisest jaotusest), mis nõuab neilt osavat balansseerimist Vene-sõbralikkuse ja enda huvide vahel. Meil pole aga Venemaaga  piirilepingutki. Viimast oleks järjepidevuse tunnustamiseta ja tagastamata varadega seotud probleemide tõttu ka keeruline sõlmida. Küsimus on tegelikult paljuski eestlaste rahvuslikus uhkuses: just Vabadussõda on eestlaste ajaloo tipphetk, millest suuremat ei ole. Kuid selle tähendust üritab idanaaber nüüd uue viideteta piirilepinguga põrmu tallata. Erinevused ilmnevad ka kaitsepoliitikas: Eesti toetub sarnaselt Soomele ajateenistusel põhinevale reservarmeele, samas kui Läti-Leedu kasutavad väiksemahulist palgaarmeed. Lühidalt väljendudes on kõigi kolme Balti riigi otsuste mõjutegurid ja ajendid välispoliitikas erinevad. Bütsantslik Venemaa teab viimast väga hästi ja oskaks ka selles «ühises välispoliitikas» mõrad üles leida – niisiis võiks selline illusoorne üksmeelsus osutuda meile suisa ohtlikuks. Seejuures eristub just Eesti kolmikust kõige tugevamalt: nii keele, identiteedi, ajaloo, geograafilise positsiooni kui huvide poolest.

Pigem sillaks Põhjala ja  Baltimaade vahel

Eelnevaga ei püüta väita, et Eesti peaks täiesti loobuma koostööst lõunanaabritega (nt transpordi, energeetika või ettevõtluse edendamisel), vaid et välispoliitiliselt on lähiperspektiivis kasulikum panustada koostööle Põhjamaadega. Muuhulgas vähendaksime sellega ohtu jääda sõltuma lõunanaabritest.

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et kui isegi kolmikule majanduslikult kasuliku ja vajaliku projekti – ühise tuumaelektrijaama – rajamisel  tekkisid nii ületamatud raskused ja vastuolud, ei saa ühist välispoliitikat küll pidada enamaks uitmõttest paberil. Lihtsa utoopilise näitena: isegi kui lätlased-leedukad sooviksid äkitselt alustada ühist okupatsioonihüvitiste nõudmist (täiesti ebareaalne eeldus), siis ühend kolmest pisiriigist oleks poliitiliselt igal juhul liiga väike, et mõjutada oluliselt suhteid Venemaaga. Idanaaber järgib ikka superriigi mentaliteeti, mis tähendab, et häid suhteid hoitakse ainult vastavalt enda vajadustele ja kasudele, mistõttu saab Venemaa eirata üsna rahumeeli ka kõiki «baltlasi» korraga. Eks ole see ju üks põhjustest, miks me krabinal ELi astusime. Seejuures on oluline märgata, et taolises väikeses välispoliitilises «Balti kotis» asumine võiks mõneski olukorras osutuda Eestile lausa kahjulikuks, eriti arvestades ettearvamatuid hõõrumisi Leedu ja Poola vahel. Nii osutus see ka aastail 1938-39. Kui Eesti aga valib Skandinaaviaga integreeritud orientatsiooni ning samas hoitakse head ja avatud suhted ka teiste naabritega, on võimalused riigi arenguks ja välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks suuremad.