Bolševik Broadcasting Corporation

Edward Lucas Foto: Mihkel Maripuu

BBC suurepärasus ei püsi mitte tänu juhtkonnale ja juhtimisele, vaid sellest hoolimata.

Ma mäletan seniajani oma BBC töötajanumbrit: 261271E. Mäletan seniajani uhkustunnet ja aukartust, kui astusin 1985. aastal sisse ringhäälingumajja, olles üks kahekümnest, kes valiti tuhandete seast välja hinnatud ajakirjanikuõpilase programmi. Mäletan seniajani kõige paremast küljest pikki õhtuseid vahetusi Bushi majas, kus asus BBC maailmateenistus (World Service). Vaid kaks toimetajat olid seal öö läbi, et siis alustada «äratajatega», hommikuprogrammiga, mille saatel virgusid miljonid kuulajad Euroopas, Aafrikas ja Aasias. Tunnen seniajani kummituste õhkõrnu riivamisi varjulistes koridorides, kus me olime löönud natse raadiolaineil ja hävitasime parasjagu tõerelvaga Nõukogude impeeriumit. Siin oli töötanud ka George Orwell, tuletasin endale meelde.

Ent isegi tollal tundsin, nagu viibiksin kindluses, mida ründab keskpärasus, bürokraatia ja kõlblusetus. Maailmateenistuses olid asjad paremini kui ülejäänud BBCs. Uudised, päevakajalised teemad ja tõsised dokumentaalsaated olid veel väga jõuliselt esikohal. Aga suund oli juba alla.

Isegi praegu kuuluvad mõned mu paremad sõbrad ja austatud kolleegid BBC ajakirjanike hulka. Ma imetlen riske, mida nad võtavad sõjakolletes, ja pingutusi, mida nad teevad, jäämaks tasakaalustatuks ja põhjalikuks ka keeruliste lugude selgitamisel tibatillukese aja jooksul, mida tänapäeva uudisteprogrammides üldse ühele teemale lubatakse. Välismaal viibides heidan hotellis magama, BBC sülearvutist taustaks. Ma usun seniajani, et see kujutab endast Suurbritannia parimat kultuurisaadikut.

Probleem on õieti lihtne. BBC suurepärasus ei püsi mitte tänu juhtkonnale ja juhtimisele, vaid sellest hoolimata. Juhtkond on aga võidukas. Palgad on üüratud. Nagu ka nende võim. Kolmekümne aasta eest olid ülikonnas mehed tagaplaanil. Nende ülesanne oli tasuda arveid ning lasta programmijuhtidel ja ajakirjanikel oma tööd teha. Keegi ei üritanud mõõta «toodangut» rahas. Minu osakond kaalus juba peaaegu streiki, kui üks tuhm ametnik üritas panna meid üles tähendama rahvusvahelisi kõnesid.

BBC programmijuhtide ja ajakirjanike suurim patt on ülbus: tunne, et teised inimesed on tähtsusetud ja et tegelik maailm piirneb BBCga. See ärritas mind aina rohkem isegi 1980. aastate lõpul. Praegu on see palju hullem. Mõõdukate konservatiivsete vaadetega inimesel oleks raske edukalt töötada BBCs uudiste või päevakajaliste sündmuste peal. Ma sattusin tõsistesse raskustesse 1987. aastal intervjuu pärast Lech Wałęsaga. «Ta ei ole avaliku elu tegelane,» sõnas toimetaja mulle täie tõsidusega, ise seda teadmata järgides Poola kommunistlike võimude seisukohta. Sama ülemus ütles mulle, et «tillukesed Nõukogude Balti vabariigid» teavad, et ei saa oma väiksuse tõttu iseseisvad olla, ja minust oleks vastutustundetu anda eetrisse midagi, mis lubaks arvata vastupidist.

Vabaduse hind on eksimused ja BBC on neid hulgi teinud. Eriti hull oli intervjuu IRA terroristidega, kes kiitlesid rünnakutega, milles oli tapetud Briti sõdureid. Maruvihane Margaret Thatcher surus 1988. aastal kiiruga läbi halvasti läbi mõeldud reegli, mis keelas meil kasutada otse terroristidelt pärit pildi- või helimaterjali. Moskva raadio heitis selle üle ohtralt nalja.

Kuid ma näeksin siiski palju parema meelega 1980. aastate BBCd kõigi selle ekstravagantsuste, oma naba imetlemise ja sissepööratusega kui praeguseks selle asemele astunud monstrumit. Bürokraatide pealetung, mis algas 1992. aastal, kui peadirektoriks sai John Birt, on olnud vääramatu. See on rängalt suurendanud eelarveküsimuste tähtsust, kahandanud spontaansust ja kehtestanud halvava konformismiõhustiku, milles kõrgemad juhid langetavad otsuseid pigem ettenähtud reegleid silmas pidades kui selle peale mõeldes, millised on probleemid ja inimesed, kellega nad töötama peavad. Mitmel moel meenutab see muudatusi, mis on tabanud Briti elu teisigi tahke: arstide autoriteedi hääbumine meditsiinis, õpetajate ja õppejõudude autoriteedi kuhtumine hariduses.

Kõige selle tagajärg oli halastamatult näha kadunud Jimmy Savile’i ümber puhkenud skandaalis. Ma ei usu, et Eestis leidub kuigi palju neid, kes on tema nime kuulnud. Ta oli iseäralik mees, kes nagu paljud kutselised kuulsused tundis ennast kaamera ees palju paremini kui muidu. Ta suutis heategevusüritustega koguda väga palju raha ja korraldas pisut Nõukogude mekiga saadet «Jim ajab asjad korda» («Jim’ll Fix It»), milles tavaliste inimeste erakordsed soovid täideti pisut isalikul toonil ja kitšilikul viisil.

Nüüd on selgunud, et Savile oli koletis, kiskjalik pervert, kes kasutas oma kuulsust ja isikliku kohalviibimise erutust ära seksuaalsete teenete väljapressimiseks sadadelt, võib-olla isegi tuhandetelt teismelistelt tüdrukutelt. See juhtus ajal, mil suhtumine seksisuhetesse vanema mehe ja noore naise vahel oli palju naiivsem ja leplikum kui tänapäeval. Aga kuritegu oli see toonagi: ametlik täiskasvanuiga algab Suurbritannias 16-aastaselt ja seks nooremaga tähendab vägistamist. Seejärel selgus, et veel paljud muusika, show-bisnise ja telemaailma nimekad tegelased olid toona neiusid ära kasutanud. Mõned neist on seniajani elus. Mõned on vahistatud.

(Niigi kibeda karika muutis veel mõrumaks BBC kramplik katse näidata, et nad on säilitanud ajakirjanikuvalvsuse, paisates eetrisse armetult kesiste allikatega saate, milles väideti, et konservatiivse partei endine esimees lord McAlpine oli kuulunud pedofiilide ringi. Süüdistus osutus alusetuks. BBC pidi esitama lömitava vabanduse, mis tõi kaasa veel paljude inimeste lahkumise.)

BBC oli juba mõnda aega teadnud, et Savile polnud puhas poiss. Kõlakad olid õhus, aga keegi ei tahtnud võtta vastutust asuda korralikult uurima üht asutuse suurimat (ja kõige tulusamat) staari. Nüüdseks on kõrgemad juhid süükoormat aina edasi veeretanud metsikus tagasiastumiste ja muule tööle suundumiste laines, mis on jätnud BBC juhtkonnata. Avalikkus jälgib seda arusaamatuse ja ükskõiksusega: keda huvitab, kas uudisteosakonna juht on vihane programmiosakonna juhi peale või kas eestseisuse esimees on kaotanud eetikaosakonna ülema usalduse?

Ent kõige selle juures torkab silma üks oluline asi. Jeremy Paxman, üks BBC mõjukamaid ajakirjanduslikke talente, kes juhib argipäevaõhtust päevakajaprogrammi Newsnight, oli sunnitud seda äsja ilmsiks tulnud tõendite valguses ütlema: «Aga miks BBC üldse edutas ja tõstis esile seda absurdset ja kurjakuulutavat tegelinskit? Ma usun, et see on seotud sellega, et BBC on pikka aega seisnud kõrval populaarkultuurist.» Ta väitis, et kuna BBC jäi algul kõrvale show-bisnisest, võttis ta hiljem selle liigsegi innuga omaks. «Nad ei tundnud kunagi ühtekuuluvust populaarkultuuriga ja seepärast andsid neile, kes väitsid end sellega ühel lainel olevat, liiga palju vabadust.»

Härra Paxman oleks võinud lisada, et BBC eksleb poliitiliselt sihitult. Seal on karjakaupa valgeid keskklassi inimesi, kes ei talu mõtet, et avalikku ringhäälingut maal, kus elab karjakaupa valgeid keskklassi inimesi, peaksid tegema suuremalt jaolt valged keskklassi inimesed. BBCs valitsev vasakpoolse kallakuga mõtteviis hakkab omaenda painete all kokku varisema.

Enamik seal töötavaid inimesi on kindlalt liberaalid. Neile meeldib «mitmekesisuse» idee. Neile ei meeldi ainult arvamused, neid nad kohe ei salli. Astu välja Ameerika või NATO või traditsioonilise abielu või Iisraeli või üleilmastumise ja vabaturu või põhivoolu kristluse eest või sea kahtluse alla globaalne soojenemine, sotsiaal- ja välisabi tõhusus või veel terve hulk pühasid imerohte – ja sa sooritad ajakirjanikuna enesetapu. Selle kallutatusega on eriti raske võidelda, sest ametlikult seda ei tunnistata.

Pärast seda, kui ma 2002. aastal Suurbritanniasse naasin, ei ole mul olnud televiisorit. Ma saan BBC litsentsiametilt regulaarselt nõudmisi tasuda 145,50 naelsterlingi suurune aastamaks, mida peab tasuma iga Briti majapidamine, kus vaadatakse otse mõnda telekanalit. Ma olen need nõuded tagasi saatnud. Mõnikord olen ka teeselnud, et olen vihane, ja rõõmustanud kolleege, kirjutades rohelise tindiga suures kirjas üle lehekülje «Bolševik Broadcasting Corporation».

Ma olen seniajani aktiivne kuulaja – raadiokuulaja. Saadan igal aastal BBC-le väikese summa raha, et tasuda kahaneva hulga kvaliteetsete programmide eest, mida ma «tarbin». Aga seda raha pole kordagi vastu võetud.