Eurostati 2012. aasta aktiivse vananemise kogumiku järgi soovivad Eestis enam kui pooled 50–69-aastased inimesed jätkata töötamist ka siis, kui oleks võimalik juba pensionile jääda. Hirm väiksema sissetuleku ees mängib tagasihoidlike pensionide tõttu selle valiku puhul olulist rolli, kuid see ei ole ainus põhjus, miks tööl käimise jätkamise kasuks otsustatakse.
Oluline elumuudatus, mille aastakümnete jooksul kujunenud töörutiini muutmine kaasa toob, võib tähendada pensioniikka jõudnuile ka seniste suhtlusvõrgustike kadumist, ning sugugi väheoluline pole ka soov tunda end jätkuvalt aktiivse ja vajalikuna.
Pilt, mille rahvastikuteadlased loovad, paistab samuti pensionieas töölkäimist soosivat: kõikjal Euroopas rahvastik vananeb ning seega ei pruugi ka riikide sotsiaalsüsteemid aina suurenevale pensionäride ja aina vähenevale palgateenijate – ja seega ka maksumaksjate – arvule muutmata kujul vastu panna. Kui 2010. aastal oli 65-aastaste ja vanemate osatähtsus Euroopa Liidu rahvastikus 17 protsenti, siis 2060. aastaks on eakaid juba kolmandik.
Nõnda räägivad nii inimeste enda soovid kui ka rahvastikuteadlaste ennustused üsna sama keelt. Kolmanda, samuti sihilt harmoneeruva häälena lisandub Euroopa Liidu eesmärk, et vähemalt pooled eakatest otsustaksid töölkäimise jätkamise kasuks. Tegu ei ole üksnes hirmuga ELi riikide sotsiaalsüsteemide tuleviku pärast, vaid see peaks innustama liikmesriike eakate tööhõivega süstemaatiliselt tegelema eakate endi tõttu.
Ometi ei pruugi Eesti ettevõtted kõik veel valmis olla, et võtta pensioniealiseid kui täisväärtuslikku töökollektiivi osa. Kui enne majanduslangust käis Eestis 55–64-aastastest inimestest enam kui pool aktiivselt tööl, vähenes nende määr kriisi ajal ELi teistest liikmesriikidest enam, samal ajal kui mitmes teises riigis vanemaealiste tööhõive hoopis tõusis. Selles, et raskemate aegade saabudes, mil töötajate konkurents tööturul on suurem, kaldutakse eelistama pigem nooremaid, võib näha meil valitsevat eelarvamust vanemaealiste tööpanuse või töö kvaliteedi osas.
Selleks et Eesti tööandja oleks valmis tunnustama vanemaealisi töötajaid noorematega võrdselt, on vaja suhtumise muutumist.
Ettevõttele võib aastaid oma valdkonnas töötanud ning selle ajaga lisaks suurepärastele ja aja jooksul lihvitud oskustele ka laiemat kogemuslikku teadmist kandev töötaja olla kulla väärtusega nii töötegijana kui ka nooremate kolleegide koolitajana.
Vanemaealiste kasvav osalemine tähendab ettevõtetele ilmselt töökorralduslikke muudatusi, näiteks paindlikumat tööaega või ajuti ka kodus töötamise võimaluse pakkumist – kuid see on seda väärt ja tuleb ettevõttele kuhjaga tagasi.