Väikevenna võimatu missioon

Siim Kiisler Illustratsioon: Andrus Peegel

Haldusreform on nagu «Reis ümber Eestimaa» lauamäng, kus mängijad peavad sageli mitu sammu tagasi astuma.

Läbi aegade on regionaalminister – oli selleks siis Peep Aru, Toivo Asmer, Jaan Õunapuu, Vallo Reimaa või nüüd Siim Valmar Kiisler –, kandnud mõttetu ministri kuvandit. Et kui koalitsioonipartnerid omavahel portfelle jagavad, siis see jääb ühele väiksematest vendadest.

Nii on antud selge signaal, et tegu on teisejärgulise ministriga, kelle põhiülesanne on käia külades ja linnades ebaolulisemaid uusehitisi ja üritusi avamas. Et ikka valitsus ministri näol kohal oleks. Selles mõttes oli eriti tubli minister Asmer.

Viis aastat regionaalministri portfelli kandnud Siim Valmar Kiisler (47) pole lindilõikajana erilist kuulsust kogunud, aga pole avalikkuse jaoks ka muid meeldejäävaid tegusid teinud. Populaarsete ministrite edetabelites on see tähendanud viimaseid kohti.

Tegelikult on regionaalminister Kiisleril (IRL) Eesti riigis päris suur võim. Tema alluvuses jagatakse miljardeid Euroopa eurosid regionaalarenguraha – paljugi sellest, mida külades, valdades ja linnades uut ehitada ja luua õnnestub, saab kaudselt või otseselt heakskiidu regionaalministrilt. Kui 15 aastat tagasi allus regionaalminister Arule kaks nõunikku ja üks sekretär, siis Kiisleri alluvuses töötab lisaks 70 ministeeriumitöötajale 15 maavanemat koos oma alluvatega ehk sajad riigiametnikud.

Seda võimusuurust teavad paraku põhiliselt need samad sajad alluvad. Avalikkus teab, et regionaalminister tähendab kõike muud kui regionaalpoliitikat. Pool aastat enne kohalikke ja poolteist aastat enne riigikogu valimisi on viimane aeg millegagi avalikkuse tähelepanu pälvida ning oma erakonna valijaile lootust anda, et haldusreform on endiselt IRLi üks unelmaid.

Igipõline haldusreform on nagu «Reis ümber Eestimaa» lauamäng, kus mängijad satuvad eriti sageli mänguruutudele, millel olles tuleb käik vahele jätta või mitu sammu tagasi astuda. Eriliseks teeb selle mängu varsti paarikümneaastane kogemus, et võiduka lõpuni ei ole kunagi keegi jõudnud.

Kõige ligemal sellele oli 2001. aastal siseminister Tarmo Loodus. Aga siis ütles rinna kummi ajanud Reformierakond tsurr! ja astus mängust välja ning pole siiani olnud valmis uuesti täringut veeretama.

Kiisler on juba korra oma ministriaja alguses 2009. aastal mänguvälja lahti rullinud ja oma mängureeglid eelnõuna valmis kirjutanud. Siis olid tema ideed päris radikaalsed ja oleks enamiku maakondi muutnud suurvaldadeks (25 000 elanikku ühes vallas). Osa maa- ja vallavanemaid astus toona uudishimulikult laua ligi. Paraku katkes mäng väga kiiresti.

Sel korral on Kiisler mänguvälja küll lahti tõmmanud, aga kutsub kohalikke tegelasi ja kohaliku elu asjatundjaid omalt poolt reegleid pakkuma. 67 ettepanekust koorus välja, et Eestimaa kaardil võiks 2017. aastal olla 30–50 «elust enesest» välja kasvanud tõmbekeskuste ümber koondunud kohalikku omavalitsust. Vähem radikaalne kui Kiisleri enda neli aastat tagasi pakutu ja umbes sama radikaalne kui Looduse-aegsed kõige radikaalsemad variandid.

Kas tublil töömehel, suure pere isal (Kiisleri peres kasvab viis last!), ustaval parteisõduril, kes valmis teiste eest nn musta töö ära tegema, jagub kirge, laia vaadet, otsustavust, et Eesti avalikus arvamuses haldusreformi toimumiseks vajalik pööre tuua? Et täringu ja nupud võtaks kätte isegi suur vend Reformierakond?

Peaministri partei pole praegu küll millegagi märku andnud, et nad oleks valmis langetama poliitilist otsust Eesti haldusjaotus otsustavalt ümber korraldada. Neil on huulil ikka vabatahtlikkuse mantra, mida nad oma valijaile kinnitavad.

Kui Kiisleril on tõesti siiras soov minna Eesti ajalukku regionaalministrina, kes reisi ümber Eestimaa esimesena lõpetab, siis peaks ta enda seest otsima välja selle noore ja vihase mehe, kes aastatuhande vahetusel Tallinna kesklinna vanemana Ottide, Vähide, Seppade ja Leppade korteriärile piduri peale tõmbas.