Leelo Tungal Postimehe arvamusliidrite lõunal.

FOTO: Peeter Langovits

Kui meie hümngi on saksa-rootsi-soome segu, kuidas me saame siis tahta, et praegune eesti luuletaja kirjutaks asju, mis ei oleks mõjutatud mõnest võõrkultuurist, arutles kirjanik Leelo Tungal Postimehe arvamusliidrite lõunal.

Ma arvan, et kui maailmas oleks olemas üks müstiline isik nagu Suur Globalisaator, küllap siis tähendaks globaliseerumine ka kultuuride sulandumist. Tegelikult toimub maailmas praegu suurem osa lähenemist ilma sunnita – ehkki on ka neid riike, kus kultuuride mahasurumine või etnograafia tasemele taandamine toimub sunniviisiliselt: võid tikkida oma rahvusmustrites sussi, aga ära sa keelt räägi.

Sulandumine on alati toimunud, kuid varem aeglaselt ja rahulikumalt, nüüd on elutempo muutunud ja muutunud on ka inimeste liikumised. Kui meie esivanematel oli pikalt reisilt kaasa toodud näiteks mõni Bulgaaria lõhnaõli vutlar – või minu vanaisal oli Hollandi jalgpallivõistluselt toodud tuhatoos –, siis praegu on liikumine suur ja inimene ei viitsi isegi kaamelikuju kaasa tuua, sest teab, et läheb varsti jälle samasse kohta tagasi.

Kuna kultuurid ei lähene ega sarnastu sundkorras, võiks see justkui seda ohtlikum olla. Aga vaid siis, kui me võtaksime eesmärgiks puhta eesti kultuuri. Kuid kui meie hümngi on saksa-rootsi-soome segu, kuidas me saame siis tahta, et praegune eesti luuletaja kirjutaks asju, mis ei oleks mõjutatud soome-rootsi-saksa-itaalia-prantsuse ja ei tea kõik veel mis kultuurist.

Aga fakt on see, et põhi jääb, juur jääb. Kultuuri asi on see, et mõnd asja saad sa ainult mõnel maal kogeda. Oma pesa lõhna peab säilitama.

Arvamusportaal palus kolmapäevasel Postimehe arvamusliidrite lõunal osalenutel arutleda selle üle, kas avatud maailm on eestluse sulatusahi.