Peep Pahv: nõme ajaloos tuhnimine

Peep Pahv Foto: Peeter Langovits

Kümme, viisteist või kakskümmend aastat tagasi antud dopinguproovide uuesti välja otsimine ja nüüdisaegsete meetoditega ülekontrollimine on nõme. Selle väitega ei taha ma aidata kaasa minevikupattude varjamisele ega õigustada keelatud võtete abil suurvõitudeni jõudmist, kuid kusagilt peab jooksma piir ning mõnikord on targem jätta minevikutaak sinnapaika.

Üheksakümnendatel ja kahe tuhandendate aastate alguses valitses spordis teistsugune olukord kui praegu. Paljud spetsialistid on väitnud, et mainitud ajajärgul polnud näiteks suusatamises ja rattaspordis ühtegi puhast suurvõistluste võitjat.

Tänapäeva teadus on andnud teadmise, et toonased dopingutestide meetodid lihtsalt ei võimaldanud kõiki võimalikke patustajaid vahele võtta. Me ei tea, kas need väited vastavad tõele või mitte – küll aga on fakt, et kõrgete tiitlitega pärjatud mehed ja naised tulid kõikidest testimistest puhtana välja. Järelikult on nad õiged tšempionid.

Loomulikult on alati võimalik seada kõike kahtluse alla, käia välja lõputuid vandenõuteooriaid ja kuulutada «tõde». Olen üsna veendunud, et kui tänapäevaste meetoditega kontrollida üle absoluutselt kõik toonased proovid, saadakse ka positiivseid vastuseid. Võib-olla jääks mõni olümpiavõitja või maailmameister õigusega oma tiitlist ilma.

Kindlasti oleks see õiglane, kuid kas ei minda seejärel jälle uuele ja siis veel kord uuele ringile ning lõpuks kujuneb sellest kõigest juba ammu karjääri lõpetanud sportlaste nõiajaht?

Niimoodi jätkates jäämegi ajalugu ümber kirjutama. Kas see on siis parem, kui täna otsustatakse, et 20 aastat tagasi toimunud MMi tegelik võitja oli lõpuprotokollis näiteks seitsmendal real asuv sportlane ning kuldmedal saadetakse väärtpanderolliga talle?

Kuid kas seegi oleks lõplik – võib-olla leiutatakse kümne aasta pärast mõni uus testimismeetod, mis tuvastab, et ka uus võitja oli millegi vastu patustanud … Taas medal panderolli ja mõne selleks ajaks juba pensioniikka jõudnud sportlase poole teele. Kas ta tõesti suudaks sellise «võidu» üle rõõmustada? Kahtlen.  

Ja kui kaugele me saame õigluse tagaajamisega minna? Kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi võidutsenud sportlasi ei saa ju enam kuidagi kontrollida. Samas on paljud tolle ajastu sportlased rääkinud kõiksugu ainete kasutamisest imelugusid. Nende juttude ja kahtlustuste põhjal ei hakata ju kelleltki medaleid ära võtma.

Tänapäeva dopingureeglid nõuavad proovide säilitamist kaheksa aastat. Mõistlik olekski tõmmata sinna piir ning jätta sinnapaika kõik, mis jääb sellest ajast kaugemale. Sport peab olema aus ja puhas, kuid lõputu ajaloos tuhnimisega muudetakse kogu tegevus naeruväärseks.