Külliki Kübarsepp.

FOTO: Mihkel Maripuu

Üle-eile «Pealtnägijas» lahvatanud skandaal on osa laiemast kõrgetasemelisest skeemist, millega Res Publica «äraostmatud» IRLi üle võtsid, kirjutab paljus IRLi «kampsunite» pinnalt moodustunud MTÜ Vaba Isamaalise Kodaniku juhatuse liige Külliki Kübarsepp oma blogis.

Endise IRLi liikmena ei üllata mind «Pealtnägijas» kajastatud mahhinatsioonid. Uute liikmete massiline ja põhikirja eirav vastuvõtmine hakkas toimuma juba 2009. aastal. Seega hulk aega enne 2012. aasta suurkogu.

2010. ja 2012. aasta suurkogud ei olnud ainsad tasandid, kus Res Publica tiib üritas ebaausate võtetega juhtpositsioonid kätte saada. See toimus üle Eesti, nii piirkondades kui osakondades. Enne hääletusi võeti vastu uusi liikmeid, kellega laiem ring polnud kunagi kohtunud, samuti tõsteti erakonna kontoris liikmeid ühest osakonnast teise vastavalt sellele, kus oli parasjagu vaja hääletusmasinat teha.

Olin ise Põhja-Tallinna osakonna liige, kui äkki hakati liikmeid erakonda võtma põhikirja eirates. Nimelt pidid uued liikmekandidaadid põhikirja järgi kõigepealt kohtuma osakonnaga, kes pidi oma seisukoha edastama piirkonna juhatusele, kes pidi vormistama lõpliku otsuse.

Enne Põhja-Tallinna osakonna koosolekut, kus toimus juhtorganite valimine, ilmus osakonna nimekirja mitu noorliiget, kellest mitmed isegi ei elanud Tallinnas. Kõik see toimus osakonna juhatust teavitamata. Üleöö tõsteti isegi Tõnis Palts Kesklinnast Põhja-Tallinna.

Pidasin siis Madis Kübaraga Rahvusraamatukogu saali ukse taga tuliseid vaidlusi, kuna keeldusin viimastel minutitel nimekirja lisatud liikmeid hääleõiguslikena registreerimast. Paraku on Kübar just sedalaadi «teenete» eest nüüd edutatud Juhan Partsi esinõunikuks ja Tallinna volikogu revisjonikomisjoni (!) esimeheks.

Järgmine tõsisem liikmete pimevärbamise laine algas 2011. aasta varasügisel. Tallinna juhatuse toonased liikmed Herkel, Jürgenson ja Kruusimäe küll protestisid tundmatute liikmete massilise vastuvõtmise vastu, kuid neist sõideti häälteenamusega üle. Ma küll ei tea, kas nende eriarvamust sisaldav protokoll ka tegelikult eksisteerib, sest protokolle, eriti sisukaid, kardab IRLi võimuklann nagu tuld.

Meenutan, et pärast Isamaaliidu ja Res Publica liitumist oli paar üsna toredat n-ö mesinädalate aastat. Kõik tundus sujuv ja liikmeskond oli justkui väikeses hämmingus, et polegi neid kardetud tonte. Aga jah, see oli suitsukate. Alates 2009. aastast hakkas tugev organisatsiooni lõhestamine.

Konkreetselt Põhja-Tallinna küsimuses pöördusime aukohtu poole, sest meie arvates oli liikmete vastuvõtmise korda rikutud. Olime häiritud, et pikaaegne Tallinna piirkonna esimees Siim Kiisler ei teinud sammugi läbipaistva ja usaldusel põhineva organisatsiooni ülesehitamiseks. Aukohtu esimees Avo Üprus (oli sellel ajal Kiisleri nõunik) asus mahhinatsioone õigustama.

«Pealtnägijas» käsitletud 2012. aasta suurkogu ajal oli juba tavaline, et liikmeid juhendati SMSide teel. Varasematel kordadel kasutati hääletus-šablooni, mille järgi manipuleeritavad liikmed pidid oma hääletussedeli täitma. Paraku jäid need nurkadesse vedelema, muutes ebaeetilise tegevuse piinlikult nähtavaks. Tekstisõnumitele on veidi raskem jälile saada. Libahääletajaid oli 2012. aasta suurkogul kaugelt rohkem kui Aivar Koka bussitäied, aga juriidiliselt oli kõik korrektne – JOKK!

Pole mõtet teha nägu, et väära tegevusega jäi vahele ainult Kärberg. Kärbergi taga oli Kokk ja Koka taga Res Publica äraostmatud. Kärberg tegi lihtsalt drastilisemal viisil seda, mida oli IRLis varem korduvalt tehtud, sest tal oli miski, millega inimesi allutada – töökohad.

Pärast 2012. aasta suurkogu sai paljudel Res Publica tiiva juurutatud sigadustest lihtsalt villand. Lahkuma hakkasid erakonna aktiivsemad, iseseisvamad ja sõltumatumad liikmed, esimese lainega umbes 60 inimest. Ka minul saab paari nädala pärast aasta IRList lahkumisest. Kummaline, kuid ma ei ole selle aja jooksul kordagi tundnud kahetsust.

Hämmingut tekitavad kommentaarid, mis tulevad tänaste IRLi juhtide suust. Et asja veel uuritakse ja püütakse välja selgitada tõde. Tõde teavad nad juba aastaid. Kuid ikka ja jälle püütakse seda kinni mätsida. Just see näitab vastutamatust kõige primaarsemal tasandil – oma liikmeskonna ees.

Pole siis imestada, et erakondade siseelu on välja surnud ja rohujuuretasandil pole poliitilist aktiivsust. Selliste meetoditega tegutsev erakond lõhub ühiskonda, mitte ei ehita.