Maarja Kangro: Eesti asjast ehk jagagem ja valitsegem

Maarja Kangro. Foto: Peeter Langovits

Kirjanik Maarja Kangro leidis Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil peetud ettekandes, et elujõulist kultuuri peab kandma mitte ohustatusetunne ja agooniameeleolu, vaid respekt nende vastu, kes on varem selles kultuuris elanud.

Kui mul paluti eestluse teemal kõnelda, vaatasin eesti keelt austava inimesena järele, kuidas defineerib eestlust «Eesti keele sõnaraamat». Seal seisab: «eesti rahvuslus, eestimeelsus». Niisiis peaksin rääkima spetsiifilisest meelestatusest, mitte lihtsalt eestlane olemisest või eesti kultuuris osalemisest. Nojah. Hakatuseks loen parem ette ühe oma luuletuse – andestage mu enesekesksus!

Vivat, crescat, floreat

Nii ebameeldiv kui Toomi väide ka pole, on kahtlemata olemas ajaskaala, millel see peab paika.

Sibulad, siga ja ananass

lõhnasid pikal laual.

Beavis ja Butthead möönsid, et

koos viibis haritud rahvas.

Siis kostis mõnusast vestlusest

üle lusikakõlin.

Valges kuues tõsine mees

hüüdis: «Silentium!»

Butthead taipas, et näitleja.

Mees ütles pidulikult:

«Road on küll head, aga nüüd on aeg

korraks ka Eestile mõelda.

Mõelgem, mida saab iga mees

oma riigi heaks teha?

Kõigepealt: kauneid ja tugevaid,

puhtaid eesti soost lapsi!»

«Puhtust igal tasandil –

seda on Eestile vaja!»

Beavis ja Butthead muigasid.

Kuhu ta naljaga tüürib?

«Karmust ka! Vahel peab panema

kappi Platoni teosed,

sealtsamast kapist haarama

esiisade püssid!»

Beavis ja Butthead ootasid.

Millal saab plaksutada?

Koomik ent hüüdis valjusti:

«Vivat, crescat, floreat patria!»

«Vivat!» kostis ka rahva seast.

Beavis ja Butthead lõid vaikselt

teistega klaase kokku ja

lootsid, et neid ei nähta.

Väljas krabises suvevihm,

õhtu eel tundus ta mahe.

Aga vahel võib temagi

olla kellegi poolt.
 

See luuletus põhineb tõestisündinud lool ja üks prototüüpidest – mitte kõnepidaja – olen ma ise. Bea­vis ja Butthead ei ole siin sugugi inimesed, kes arvaksid, et rahvust ja kodumaad saab käsitleda üksnes koomilises võtmes, või kel puuduks rahvuskaaslaste püüdluste suhtes empaatia.

Pigem tunnevad nad võõrastust patriotismi ja eestluseidee ahistavate, sõjakate ja piiritõmbamisele orienteeritud ilmingute suhtes, eestluse suhtes à la Jobbik või Fidesz. Imperatiivset ja vaenulikku patriotismivormi pidas silmas ka Lev Tolstoi, kui ta leidis, et patriotism on orjus ja viib igal juhul sõjani. Tema meelest andis valitsus rahvale rahvuseidee just selleks, et teda teiste rahvaste vastu üles ässitada, rikkudes nõnda rahvaste loomupärase sõpruse.

Tolstoi arvamus on kahtlemata naiivne, ent neid, kes on samuti pidanud patriotismi ohtlikuks tööriistaks, pole olnud vähe. Ka Bernard Shaw arvas, et rahulik maailm on võimalik vaid patriotismita. Oscar Wilde pidas patriotismi paheliste vooruseks. Aga kõigil neil on olnud silme ees patriotism kui välistav ideoloogia.

Selle asemel et käsitleda niisugust piiretõmbavat eestlust, tahaksin rääkida siiski pigem lihtsalt eestlane olemisest või eesti kultuuris osalemisest, kasutades selle kohta vahel ka sõna «eestlus», kuna see on hea lühike.

Me teame, et rahvus, nii nagu me teda praegu tunneme, on suhteliselt hiline nähtus, modernsuse sünnitis, mis võttis kuju 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. Oluliseks said siin tööstusrevolutsioonist tingitud ühiskondlikud ümberkorraldused: Ernest Gellner on rõhutanud just tehnilise tööga seotud vajadust kultuurilise ühtlustumise järele. (On küll ka seisukohti, mille järgi rahvuslus tekkis varem ja hakkas oma allikast, Inglismaalt, reaktsioonina edasi levima.)

Anthony D. Smith leiab, et algselt oli rahvuslus vabastav ja demokraatlikult meelestatud liikumine, mille aga imperiaalsed võimud juba 19. sajandi keskpaigaks oma kasuks pöörasid (siin tuleb taas meelde Tolstoi). Et rahvuse mõiste kujunes sekulariseerumise ajastul, on rahvust käsitletud teataval määral ka religiooni taotluste ülevõtjana, seejuures just millenagi, millele projitseerida oma igavikupüüdlused. Iseäranis 1960ndatel, kolooniate iseseisvumise ajastul, levis teooria rahvusest kui poliitreligioonist: rahva tööle mobiliseerimiseks olukorras, kus ressursse nappis ja tuli n-ö kartulikoori süüa, sobis rahvusluse-ideoloogia suurepäraselt.

Muidugi on arusaam rahvusest kui ideest, millega eliit massi eksp­luateerib, tugevasti lihtsustatud, nii nagu on lihtsustatud ka arusaam, et ehtsad moraalsed otsustused ja isegi õigusriik saavad tugineda vaid rahvuskogukonnale.

Rahvuseuurijad leiavad, et rahvus – erinevalt rahvuslusest, iseäranis selle äärmuslikest vormidest – ei põhine jagatud väärtustel. On ju elementaarne, et mu rahvuskaaslase arusaam sellest, mis on inimesele hea, võib minu omast vägagi erineda. Ent mööndusi ühisväärtuste osas võib teha: minnes siin Tolstoi arvamusest lahku, usun ma, et pean koos valdava osa rahvus- ja ühiskonnakaaslastega väärtuseks või ideaaliks hästi toimivat vaba Eesti riiki.

Aga nüüdsama nägime jälle, kuidas selle kõige laiapõhjalisema ühisväärtuse sümboolikat kasutati poliitiliseks enesereklaamiks, kui üks erakond jagas vabariigi aastapäeval sinimustvalgeid lipukesi, mille teisel küljel ilutses partei logo. Siin tahaks taas kasutada sügiseses protestilaines käibele läinud sõna «kaaperdama». Riiki ei saa parteipoliitiliselt omastada, aga ideaalis ei tohiks poliitiliste manipulatsioonide tarvis kaaperdada ka mis tahes osi rahvuskultuurist, nende pärandusest, kes siin on enne meid elanud.

Me ei taha, et eestlane olemine hakkaks seostuma teatud liiki poliitika või ideoloogiaga. Just need manipulatiivsed seosed teevad avarama mõtlemisega inimesed rahvus­emblemaatika suhtes tihti allergiliseks. Konservatiivsetele ja kanoniseeritud mütologeeme ihkavatele inimestele võib seetõttu tunduda, et rahvusluse kriitikud väärtustavad oma isepärast kultuuri vähem. Neile võib isegi tunduda, et need kriitikud on valmis oma rahvuslikku isepära ära andma, lastes selle asemel, teadmatusest või hoolimatusest, võimutseda kellegi teise isepäral. Ent asi pole nõnda.

Rahvus on kogu globaliseerumise juures siiski oluline osa praeguse inimese olemisest. Olen küll kohanud hajunud rahvuskuuluvusega inimesi, kes on üles kasvanud neljas riigis, elavad praegu viiendas, räägivad emakeele tasemel nelja keelt ja luuletavad kolmes. Ent sellised inimesed on siiski pigem erand. Selge rahvuskuuluvus on ikka veel reaalsus; me võime teinekord oma rahvust tajuda justkui fantoomorganit: kui teda torgatakse, me reageerime.

See on see meie heidetus, kuhu me satume, valik võimalusi ja suundi, mis on meile ette antud. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kui me sündisime, oli see keele- ja kultuurikeskkond kogu oma muutlikkuses juba olemas ja hakkas meid kujundama. Üldjuhul on enne, kui me saame valikuvõimelisteks, meile antud juba ka suuresti rahvuspõhine haridustaust. Muidugi ei kattu ega ammendu ühegi inimese identiteet tema rahvusega. Aga tegelikkuses kogu oma rahvuskuuluvuse pagas välja vahetada (ma ei räägi elukeskkonna või kodakondsuse vahetamisest) – seda suudavad teostada vaid vähesed.

Suur osa meist on see, mis on meiega elu jooksul juhtunud. Meiega on juhtunud samalaadsed asjad nagu teiste samas kultuuris või keelekeskkonnas elanud inimestega, ja niimoodi, keele või kogemuste kaudu, tunneme me need inimesed ära. Tihti saame me kiiremini, sügavamalt, nüansikamalt aru, miks nad nii mõtlevad või reageerivad. Mitte et me peaksime neid kõiki lähedasteks pidama – me ju ei tunnegi neid kõiki, vaid üksnes kujutleme, nagu omal ajal kirjutas Benedict Anderson.

Aga me võime arvata, et meie tegudel ja valikutel on nende jaoks tähendus. Ja muidugi me tahame, juba instinktiivselt, et see ühiskogemuslik taust kestaks, et sellest saaksid aru ka need, kes tulevad pärast meid. Meie tähendus, meie tähtsus peab säilima, teised peavad nägema, kui vaimukad ja toredad me oleme!

Aga see tähendus säilibki. Facebookis oli Mart Juur mõni aeg tagasi postitanud: «Ajaloolased: eesti rahvast pole olnud. Yana Toom: eesti rahvast ei saa olema.» Kumbagi väidet ei saa kummutada. Nii ebameeldiv kui Toomi väide ka pole, on kahtlemata olemas ajaskaala, millel see peab paika.

Aga kui me mõtleme maailmast sellisena, nagu meie teda tunneme, ja tunnistame, et surematus on suhteline mõiste, siis ma tahaksin eesti kultuuri pärast muretsejatele tsiteerida pigem Ilfi ja Petrovi «Kahtteist tooli». Ja nimelt sõnu, mis Ostap Bender ütles Kissa Vorobjaninovile, kui nad asusid Vasjuki maletajaid haneks tõmbama: «Surematuse ma teile garanteerin.» Usun tõesti, et maailmas, nagu meie teda tunneme, on eesti kultuur mitmete faktorite tõttu nüüdseks kadumispiirist üle saanud: see, mis siin on loodud ja talletatud, niipea ei kao.

Seda, et eesti kultuur pole sugugi ohus, väitis muuseas juba 90ndate keskel Ernest Gellner. Alaväärsus- ja allajäämishirm teiste rahvuskultuuride seas on mõttetu. Meie minevik on küllalt pikk, loodut on küllalt palju ja tähtsusetu pole ka see, et seda on raamistanud oma riik. Ent see ei tähenda muidugi, et eesti kultuur oleks kuidagi valmis: vastupidi, temasse peab meie endi keskkonna parandamise ja hea elu loomise nimel üha enam panustama.

Meie põhiseaduse preambulis, mis räägib eesti rahvuse, kultuuri ja nüüd juba mõned aastad ka keele säilimise tagamisest läbi aegade, peitub muidugi väike absurdimaiguga heroism. Aga kultuuriinimesena ja eriti veel kirjanikuna olen selle poolt, et see metafüüsiline «läbi aegade» seal püsiks: nagu me teame, on tulevikuprojektsioonid vajalikud hea käitumise motiveerimiseks, lisaks aitab selline ülesanne eestlastel eneseirooniat arendada.

Teame, et vaatamata sellele, et maailm ikka veel rahvustest koosneb, muutume me üksteisega üha sarnasemaks. (Samas, küüniliselt ja sulgudes öeldult: kui me ihkame nii väga just teistele huviväärsed olla, siis ei maksa alahinnata ka globaliseerumise-elukat, kes tahab aina huviväärset toitu ja kelle jaoks rahvuskultuurid oma esteetilises mitmekesisuses seda pakuvad.)

Võime loomulikult edasi küsida, kas see, mis üleilmse sarnastumise käigus realiseerub, on mingi üldinimlikkus, nii nagu ühe hüpoteesi järgi on olemas menta­lese, inimvaimu üldkeel? Või hoiavad eri keele- ja kultuurikeskkonnad lahti eri lahendusviise inimolu probleemidele? Whorfilikust keelekäsitusest lähtudes soovivad mõned rõhutada meie soomeugriliku mõtlemise eripära. Ent siin saab öelda vaid, et ehkki kultuurisõltelisi häid lahendusi maailma probleemidele ei saa salata, ei saa me hakata kultuuride olemasolu nende kasulikkuse või unikaalse loomusega õigustama.

Me ju ei peagi oma olemasolu mingi muutmatu kultuurilise olemusega õigustama. Me ei taha ometi kindlalt paika panna, milline see õige eesti kultuur peab olema: niimoodi kipuksime me piirama oma kultuuri arenemisvabadust. Me saame tõlgendada ja üldistada tagantjärele, saame öelda, et osa meie olemusest moodustab minevik, see tähendab, mineviku tõlgendused. Midagi etteulatuvat me lõplikult kindlaks määrata ei saa.

Kindel on vaid see, et elujõulist kultuuri peab kandma mitte ohustatusetunne ja agooniameeleolu, vaid respekt nende vastu, kes on varem selles kultuuris elanud. Respektist peaks johtuma pigem tõlgendamishuvi kui tuumikstruktuuride piiritlemine või sakraliseerimine. Samuti ei pea me kõike pressima läbi traumafiltri.

Kuu aja eest võis näha, kuidas omaaegsetele ajalookujutelmadele konstrueeritud eestlus reageeris valulikult uuele versioonile Eesti keskaja ajaloost. Linda Kaljundi, üks debatte põhjustanud uue ajalooõpiku autoritest, leidis saates «Vabariigi kodanikud», et mida rohkem meil on ajalugusid, seda parem. Olen temaga täiesti nõus ja rakendan hea meelega sama mõtet ka eestlusele: mida rohkem meil on eestlusi (eestlane olemise viise), seda parem.

Valikud, mis mina eesti kultuuris osalemiseks teen, ei pruugi üldse kattuda mu naabri omadega, ja see ongi hea. Mis ei tähenda, et neid eestlusi ei võiks väga ähmase perekondliku sarnasusena siiski mingid asjaolud ja tingimused ühendada. Aga mingeid eestluse-mustreid peale respekti siin elanud ja elavate inimeste vastu ei saa me kohustuslikuks teha.

Üksteise erinevate väärtustega toime tulemiseks on vaja pidevat arutelu, dialoogi või polüloogi, tõlgendamist ja ümbertõlgendamist. Küsimus, kas eestlane olemine on mingis metafüüsilises, esteetilises või moraalses mõttes asendamatu ja eripärane, pole seejuures keskne. Tähtis on hoopis, et oma riik teeks kõik selleks, et Eesti ühiskond ja kultuurikeskkond oleksid võimalikult paljude jaoks hea võimalus, mitte kannatusi põhjustav antus.

Niisiis, meie kultuuris loodu ei kao, vähemalt mitte sellises maailmas, mida me tunneme. Need hirmud tuleks jätta. Ammu pole enam aeg, kus manitseda inimesi eestluse nimel vagurale kannatamisele. Eesti asja pall on praegu maksu- ja sotsiaalpoliitika väravas. Nimelt sotsiaalne keskkond, toimetulekuvõimalused ja motivatsioon on need, mis otsustavad eestluse võimalikkuse. Sellele, et positiivsed nägemused Eesti ühiskonnas osalemisest paljuneksid ja areneksid, ei aita praegu kõige tõhusamalt kaasa ei eestluse-teemalised arutelud ega ka sellised kenad enesekujutlused nagu metsmaasika-Eesti.

Ma ei tea, kui paljud veel jaksavad kuulata tühikäigul ketravaid jutte hoolivusest, sellest, et me kõik peame muutuma tublimaks, optimistlikumaks, säästlikumaks, väikestes otsustes vastutustundelisemaks. Kui inimene ei jõua elektriarvet maksta, ei tasu talle jutlustama minna, et maailma paremaks muutmine ja riigi korda tegemine algab temast enesest. See, mis on inimeses eneses, sõltub väga palju sellest, mis oludes ta elab. Vastupidi muidugi ka, aga ühel hetkel võivad kehvad välisolud viia ka kõige siirama ja heakavatsuslikuma inimese seisu, kus ta end enam kuidagi hoolivalt ja riikiparandavalt liigutada ei saa.

Vaja pole mitte eestluse-ideoloogiat, vaid konkreetseid ümberkorraldusi, eelkõige maksusüsteemi muutmist madalapalgaliste, halvemusseisus olijate kasuks. Vastasel juhul kipub see eestluse-asi ametlikus retoorikas paistma ikka otsapidi poliitreligioonina. Aga kui paljud selle poliitreligiooni kütke jäävad, kui me vaatame, millised on valitsuse, parlamendi ja erakondade usaldusreitingud?

Väljarändajaid ei saa tagasi hoida moraalile rõhumisega. Ühest küljest tunneme me muret, et eesti keel hakkab kõrgharidusest taanduma ja tema kasutusala võib tulevikus madalduda. Üldtuntud tõsiasi on, et Türgi ja Eesti bussijuhid või kassapidajad erinevad üksteisest kultuuriliselt rohkem kui Türgi või Eesti akadeemikud, ja nii võime arvata, et just «püramiidi alaosa» on oma isepärase kultuuriga tihedamalt ja lahutamatumalt seotud.

Ent samas pole võimatu kujutleda eesti kultuurile ka sellist saatust, kus püramiidi alaosa laguneb, tekib suur hulk madala staatusega väliseestlasi ja eesti asjast saab viimaks, ajaloo irooniana, üksnes ühiskonna haritud eliidi eksootiline meelelahutus. See on muidugi ka üks võimalus eesti kultuuri edasielamiseks, miks mitte.

Aga nali naljaks, tegelik solidaarsus peaks praegu tulema ülaltpoolt. Võim ja jõukamad kihid peaksid ümberjagamisvalmidusega näitama, kas nad julgevad Eesti ühiskonda panustada. Kas nad tegelikult usuvad, et sel on mingi tähtsus, et nad siin ja praegu teiste Eesti elanikega kultuurikeskkonda jagavad? Ja kas keskkonna eest, mis on sotsiaalselt turvalisem ja pakub võrdsemaid võimalusi, ei võiks vajadusel isegi aeglasema majanduskasvuga maksta? Need küsimused panevad proovile rahvusluse pooldajate idee, et rahvus on solidaarsuskogukond: ses vallas langetatavad otsused lubavad üsna selgeid tõlgendusi. Üks mu sõber, rahvuselt sakslane, rääkis, et oli kunagi arvanud, et ladinakeelne fraas divide et impera tähendab «jaga teistega ja valitse», kuna selle saksakeelset tõlget teile und herrsche (nagu eestikeelsetki tõlget) on võimalik mõista ka niimoodi. Ta oli väga pettunud, kui selgus fraasi tegelik tähendus. Aga see ilus valetõlgendus fraasist «jaga ja valitse» võiks saada ka meie ühiskonna deviisiks. Kui meie kõik olemegi see riik, siis peaks osa meie valitsemisest olema ka selle jagamine teistega, mida kellelgi jagada on.


Postimehe arvamusliidrid

2013 Tiina Kangro

2012 Edward Lucas

2011 Andres Arrak

2010 David Vseviov

2009 Erkki Bahovski

2008 Enn Soosaar

2007 Marju Lauristin,

Mihkel Mutt,

Rein Veidemann