Gunnar Okk

FOTO: Peeter Langovits

Eesti ja Soome võiks senisest rohkem koos tegutseda – ühisest keeletehnoloogia arendamisest piiriülese infoühiskonnani välja, rääkis Postimehe arvamusliidrite lõunal Põhjamaade Investeerimispanga asepresident Gunnar Okk.

Kui lugeda, kuulata ja näha mitmeid viimaste aegade sõnavõtte ja etteasteid, siis jääb mulje, et eestlus, eesti keel, kultuur ja identiteet on sügavas kriisis. Välismaisus surub peale, eestlased lahkuvad, rahvuslikud väärtused unustatakse, ei tea, kas meie keeltki siin enam saja aasta pärast räägitakse, isegi ennemuistse ajalooga pole enam asi päris selge. Mul on selle kõigega seoses kolm mõtet.

Esiteks, et eesti rahvuslusel on juba algselt rahvusvahelised juured, ning eriti Soomega on meil ärkamisajast alates palju otseseid ja kaudseid seoseid. Teiseks, eestlus pole mitte kriisis või kuhugi kadumas, vaid on olnud enne ja on ka praegu normaalses arengus ja muutumises. Ja kolmandaks, et nii eestlusel kui soome rahvuslusel on ainulaadne võimalus teineteist selles arengus ka edaspidi toetades koos areneda.

Kui Tartu Ülikoolis hakati kakssada kümme aastat tagasi (1803) esimest korda eesti keelt õpetama, oli selle peamiseks eesmärgiks, et saksakeelsed pastorid maarahvast paremini õpetada ja jumalasõna selgitada suudaksid. Selle ülikooli tudeng, maarahva laulik Kristjan Jaak Peterson oli oma aja kohta rahvusvaheline mees. Ta sündis Riias ja suri Riias, õppis saksakeelses Tartu Ülikoolis ja imiteeris oma elustiili ja ekstravagantse riietusega Kreeka antiikfilosoofidest küünikuid. Tema ainus projekt, mida ta ka ise oma eluajal valmis kujul nägi, oli rootsikeelse Soome mütoloogia sõnaraamatu tõlge saksa keelde. Ja siiski heiskame selle suurmehe sünnipäeval ka järgmise nädala neljapäeval riigilipud ja tähistame emakeelepäeva.

Petersoni sõnaraamatust ja luuletustest said omakorda ideid ja innustust nii Faehlmann kui Kreutzwald ja lumepall nimega eesti kirjandus oligi veerema pandud. 1844. aastal oli Faehlmanni juures üle poole aasta kosti peal üks Kajaani piirkonnaarst Soomest nimega Elias Lönnrot. Faehlmann õpetas talle eesti keelt ja kuulis samal ajal lugusid sellest, kuidas Lönnrot «Kalevala» eepost kokku oli pannud. Sama mees sai ka Kreutzwaldiga kokku ja oli temaga kirjavahetuses. Kuigi Kreutzwaldi meetod, kuidas tema «Kalevipoega» koostas, erines sellest, kuidas Lönnrot seda tegi, oli «Kalevala» siiski paljuski «Kalevipoja» eeskujuks.

Kui papa Jannsen 1866. aastal esimest korda Soomes käis, tõi ta sealt külakostiks kaasa ühe saksa immigrandist muusikaõpetaja kirjutatud koorilaulu. Kuulu järgi olevat Pacius selle valmis visanud kahe päevaga, kohendades ühte rahvalaulu «Der Papst lebt herrlich in der Welt», kuna 1848. aasta üliõpilaste floorapäevade kevadpeoks oli vaja mingile rootsikeelsele luuletusele kiirelt meloodia taha saada. See rootsikeelne luuletus oli eluajal Soome rahvuspoeedi staatusesse tõstetud Johan Ludvig Runebergi «Vårt land» ehk «Meie maa». Jannsen kirjutas samale meloodiale eestikeelsed sõnad ja laulu «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» lauldi esimesel laulupeol Tartus 1869. aastal. 51 aastat hiljem (1920) sai sellest Eesti riigihümn. Samal aastal, 1869 ilmus ka baltisakslasest isa ja rannarootslasest ema perest pärit Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemiku Ferdinand Johann Wiedemanni koostatud eesti-saksa sõnaraamat, mis oli pikka aega kõige rikkalikum eesti keelevaramu.

Soome silla ehitamine on tänapäeval muutunud juba käibefraasiks, mis rändab ühest peokõnest teise. Kuigi ka juba «Kalevipojas» mainitakse kahel korral Soome silda, siis selle termini võttis kasutusele neiu Lydia, kelle ilu ja suursugust olemist ülistasid Jannsenite perekonna Soome-reisidel nii selleaegne tähtsaim ühiskonnategelane Johan Vilhelm Snellman, ajalooprofessorist rahvuslane Sakari Yrjö-Koskinen kui Elias Lönnrot. Jannsenid kohtusid sel ajal pea kõikide tolle aja kuulsamate soomlastega ja soome rahvusaate arendajatega.

Kui sunnismaiste talupoegade liikumiskitsendused kaotati ja linnades hakkas elavnema tööstustegevus, võimaldas vähe jõukama eestlase rahakott ka laste hariduse peale mõtlema hakata.

Kõrghariduse saamine eeldas ärksale vaimule lisaks veel mitme aastakümne jooksul ka saksa või vene keele tundmist. Kui humanitaar- ja fundamentaalteadusi sai õppida Tartu või Helsingi Ülikoolis, siis insenerihariduse omandamiseks olid lähimad õppimisvõimalused kas Riias või Peterburis. Pärast sajandivahetust sõideti aga õppima ka juba Lääne-Euroopasse, eelkõige Saksamaale.

Paljudes välismaa ülikoolides, kus eestlasi koos oli, tekkisid ka rahvuslikult meelestatud üliõpilasorganisatsioonid. Esimene eestlastest üliõpilaste korporatsioon Vironia asutati 1900. aastal Riia Polütehnilises Instituudis. Jakob Hurt kaitses oma folkloorialast doktoriväitekirja Helsingi Ülikoolis. Johan Köler ja Amandus Adamson olid Peterburi Kunstiakadeemia akadeemikud. August Weizenberg oli professor Müncheni Kunstiakadeemias. Ehitusala suurkuju Ottomar Maddison sai inseneriteaduste doktoriks Peterburi Raudteetranspordi Instituudis. Eesti põlevkivikeemia rajaja Paul Kogerman kaitses magistri väitekirja Londoni Ülikoolis ja sai doktoriks Zürichi Tehnikaülikoolis.

Eesti kunstnike seas ei peetud seda õigeks professionaalikski, kes polnud oma silmaga kas Itaalia maastikke näinud, ei teadnud midagi Pariisi ööelust või polnud vähemalt kuskil mujal välismaal mingi aeg külmetanud ja nälga tundnud.

Ka endistel aegadel juhtus nii, et Eesti olud jäid mõnele andekale inimesele kitsaks ja töö jätkamine kuskil välismaal oli paratamatu samm. Oma esimese leiutise, fotode äärelõikamismasina patenteeris kahekümneaastane Valter Zapp küll Tallinnas ja pani siin ka kokku oma maailmakuulsa spioonikaamera, kuid nii Eestis kui veel kahekümnes riigis patenteeritud Minoxi seeriatootmist oli tal võimalik alustada vaid Riias VEFi tehases.

Eelmise sajandi kahekümnendatel Eesti Edisoniks nimetatud Karl Papello jõudis siin toimetades küll natuke kaugemale, kuid ka tema haare ületas sünnimaa piirid. Papello leiutistest kõige väljapaistvamat, õhutõrjekahurite juhtimisseadet, mis kujutas endast elektromehaanilist analoogarvutit, müüdi nii Rootsi, Inglismaale kui USAsse, kuid edasiseks arendustegevuseks Eestist raha ei leitud. Carl Zeissi tehas pakkus talle Saksamaal privaatlaboratooriumi, võimalusi teadusuuringuteks ja konstruktorite juhendamist. Papello leiutatud ja täiustatud mehaanilisi arvuteid hakati kasutama lennukitel ja allveelaevadel. Hiljem pani ta aluse Zeissi kontserni meditsiiniaparatuuri osakonnale ja kokku on tema nimel üle saja patendi.

Loomulikult on inimeste vaba liikumise eeltingimuseks see, et ühiskond on avatud, informatsioon liigub ja inimesed ise on oma otsustustes vabad. Sellist luksust Eesti endale poole eelmise sajandi jooksul lubada ei saanud. Siis vaid unistati maailmas vabalt ringi liikumisest, vabast infovahetusest, välismaal õppimisest, töötamisest, enda ja oma riigi arendamisest. Nüüd on need unistused juba üle 20 aasta järjest täitunud. Eesti ja eestlased pole oma valikutes kunagi enne olnud nii vabad kui praegu. Eesti riik ja tema kodanikud pole kunagi varem olnud ka majanduslikult sellisel järjel kui praegu. Lisaks on peale kasvanud põlvkond, kelle jaoks on Eesti riigi olemasolu iseenesestmõistetav ja tavaline. Kui Tallinnas olles raamatupoodides käin, siis ei suuda ma ära imestada, kui palju pidevalt uusi eestikeelseid raamatuid siin ilmub. Vahel tekib küll tunne, et kes neid raamatuid kõiki ostab, ja kui ostab, kas siis ka loeb, ja kui loeb, siis kuhu kõik need loetud raamatud pannakse, aga mulje on peaaegu iga kord lausa vapustav.

Ja ikka on halb. Eestlased lahkuvad välismaale töötama ja õppima – halb. Võõrtööjõud tuleb Eestisse – halb. Eesti kool õpetab midagi inglise keeles – halb. Tundub, et kui Neeme Järvisse suhtutakse kui kuskilt pikalt komandeeringult naasnusse, siis Paavo Järvi on vaid eesti juurtega rahvusvaheline dirigent. Elva tüdruk Kerli peaks aga mõne meelest Eesti muusikaauhindadele kandideerima välisartistide nimekirjas.

«Eesti rahvuslusel puudub positiivne programm,» ütleb Ahto Lobjakas (26.01) Postimehes, ja tal on õigus. Kui me mõistame rahvusluse all vaid seda, mis ei ole globaliseerumine, sisseränne, väljaränne, ingliskeelne info ja suhtlus, Euroopa Liit jne, siis eitame sellega ka Eestis ja Eesti ümber olevat objektiivset reaalsust. Siit on ainult samm mõtteni, et suletud ühiskond ongi eestluse säilimise jaoks kõige parem ühiskond. Aga kas seda positiivset programmi ikka nii väga vaja ongi? Äkki kujuneb see ise inimeste sisetundest tehtud valikute tulemusena?

Eestlaste Eestist lahkumisega olgu siis kas lühemaks või pikemaks ajaks ei pruugi eestlus kuhugi kaduda ja paljudel juhtudel areneb edasi. Parafraseerides Tõnn Sarve eilses (05.03) Postimehes, ei ole üle maailma paiknevad Eesti inimesed tegelikult kuhugi kaduma läinud. Enamik neist on siinsamas, mõne klahvivajutuse kaugusel, kohe kättesaadavad, nähtavad ja olemas.

Kui 1944. aastal Rootsi põgenenud eestlastele sai selgeks, et niipea enam Eestisse tagasitulekut ei ole, asutasid nad järgmisel (1945) aastal kooli oma lastele eestikeelse hariduse andmiseks. See kool töötab Stockholmis tänaseni. Kuueklassilisest algkoolist on saanud 9-klassiline põhikool ja seal on praegu 180 õpilast. Kooli õpilaste hulgas on nii täiseestlasi, pool- ja veerandeestlasi, osa neist pole osanud kooli tulles eesti keelt üldse, teised vaid vähesel määral. Eesti koolis on ka neid õpilasi, kes pole Eesti päritolu, aga nad on tulnud sinna kooli hea maine ja kõrge õpetamiskvaliteedi pärast. Samas on eesti keele õppimine kõigile õpilastele kohustuslik, ka nendele, kellel puudub igasugune Eesti taust. Selle kooli teeneid eestluse hoidmisel ja arendamisel nii 68-aastase olemasolu jooksul kui praegu on raske üle hinnata.

Juba üle saja aasta tagasi hakkasid Soomes elavad-olevad eestlased omavahel organiseeritud kujul suhtlema. Eesti organisatsioonidega Soomes on läbi aegade olnud seotud Gustav Suits, Eduard Vilde, Villem Grünthal, Johannes Aavik, Friedebert Tuglas, Nikolai Triik, Konrad Mägi, Aleksander ja Rudolf Tassa. Esimene eestlaste ühendus oli 1903. aastal asutatud Helsingi Eesti Heategew Selts, mille kaudu toetati oma rahvuskaaslasi, edendati huvitegevust ja omavahelist läbikäimist.

Pärast taasiseseisvumist esimene Soomes elavate eestlaste endi asutatud ametlikult registreeritud organisatsioon oli 2001. aastal Helsingis tegevust alustanud Eesti Lastering ry. See vabatahtlik ühendus võttis omale eesmärgiks pakkuda Eesti päritolu lastele eestikeelset tegevust, säilitada nende huvi eesti kultuuri vastu ja toetada laste identiteeti. Soome ettevõtetes ja sealsetes rahvusvahelistes firmades ja organisatsioonides töötavad eestlased panid mõni aasta hiljem aluse sihtasutusele Helsingi Eesti Akadeemiline Klubi, kus liikmete hulgas on nii Eestis, Soomes kui Rootsis sündinud eestlasi. Selle klubi sponsorprojektide hulka on kuulunud nii tiibklaveri ostmine Helsingi Eesti saatkonnale kui Enn Soosaare viimaseks jäänud raamatu «Nuripidine aastasada» soome keelde tõlkimine ja väljaandmine. Välja on tuldud algatustega Eesti-Soome ühise kultuurifondi loomiseks ja kahe maa piiriülesele infoühiskonnale aluse panemiseks.

Eestlased panevad ka tänapäeval pea igal pool maailmas kokku oma laulukoori ja rahvatantsuringi, selles osas pole asi varemate aegadega võrreldes sugugi muutunud. Euroopa Eestlaste Koor on tõenäoliselt üks maailma suurim regulaarselt tegutsev eestlaste segakoor, kus on 136 lauljat 14 riigist. Miks kõiki neid asju vabatahtlikult tehakse, ja ilma igasuguse välise sunduseta ning oma isiklikku aega ja raha kulutades? Aega peaks ju välismaal kasutama ikka raha juurde teenimiseks, arvab ehk mõnigi kodueestlane.

Vaimse või füüsilise väärtuse looja füüsiline asukoht väärtuse loomise hetkel on paljudel juhtudel täiesti tähtsusetu. Ka see, millist keelt kasutades seda tehakse, ei pruugi alati tähtis olla. Küsimus looja etnilisest puhtusastmest on aga lihtsalt jabur.

Eestlusest ja Eesti identiteedist rääkides ei saa me rääkida ainult eestlastest, keelest, kunstist ja kultuurist nende mõistete tavakäsitluses. Eesti tänapäevase identiteedi ja rahvusliku kapitali osaks on ka mitte-eestlaste poolt Eestis, ja eestlaste poolt ükskõik millises maailmapunktis loodud vaimsed ja materiaalsed väärtused. Nende hulka kuuluvad ka teadussaavutused, tehnika-, tehnoloogia- ja insenerlahendused või leiutised, ka inimeste ametialane ja ühiskondlik tegevus.

Juba iseseisva Eesti riigi loomine ja areng oleks mõeldamatu, kui poleks suudetud üles ehitada Eesti majandust koos omamaise tööstuse, rahanduse, energeetika ja kaubandusega. Sellest tööst võtsid osa sajad rahvuslikult meelestatud insenerid, juristid, rahanduse ja majanduse asjatundjad. Enamik nendest oli oma hariduse ja praktilise töökogemuse saanud kuskil Eestist väljaspool.

Eestlus on tunne, mis toitub enesekindlusest ja uhkusest oma omapära üle. Enesekindlust ja uhkust toidavad teadmised faktidest ja legendidest, olenemata isegi sellest, kuipalju nad parasjagu omavahel segatud on, sest nii on see ju ka enamikus maailmas pühaks peetavates raamatutes. Tunne võib olla ajendatud kõige erinevamatest asjadest või nende omavahelisest kombinatsioonist ja ei oma mingit tähtsust, kas see tekkis kaitseväe paraadi vaadates või eesti insenerikultuuri ajaloo raamatut lugedes.

Muretsetakse, et praeguste tendentside jätkudes, kus rahvastik vananeb, noored rändavad välja, võõrtööjõud tuleb sisse ja inglise keel on üldkasutatav, räägitakse saja aasta pärast eesti keelt vaid Võrus, Kihnus ja Hiiumaal. Elu näitab siiski, et kõik ennustused, mida on tehtud nii, et toimunud sündmuste arengukõverale pannakse joonlaud ja pikendatakse siis graafikut joone tõmbamisega lõpmatuse suunas, osutuvad valeks. Enamik protsesse ja arenguid on siiski tsüklilise iseloomuga. Ka maiade ennustusest tõlgendatud maailmalõpp jäi samal põhjusel tulemata.

Eestluse elujõulisus seisneb eestlaste endi, meie keele ja kultuuri kohanemisvõimes pidevalt muutuvate oludega. Maailma tuleb aga vaadata realistlikult. Tuleb endale aru anda, mida me saame muuta, ja mitte üritada tegeleda asjadega, mida meil pole lootustki mõjutada. Näiteks loodusseadusi.

Kristjan Jaak Petersoni eluajal elas maakeral umbes miljard inimest. Praegu on meid kõiki kokku 7,1 miljardit. Isegi Eesti taasiseseisvumise ajal (1991) oli maailmas veel alla viie ja poole miljardi asuka. Paratamatus on see, et ülerahvastumine otsib lahendust alarahvastatud piirkondadest, tugevamad majandused ja metropolid mõjuvad magnetina nõrgematele, mida rohkem, kaugemale, suurematel kiirustel ja hulgakaupa reisitakse, seda kiiremini levivad ka ohtlikud nakkushaigused jne.

Globaliseerumist, väljarännet ja sisserännet ei ole võimalik peatada, ka kõiki nende kõrvalnähte tuleb arvestada koos ja samaaegselt. Püüd aina suurema majandusliku heaolu ja suurema mugavuse poole on küll inimlik, kuid see on eesmärk horisondil, mis ei täitu kunagi. Uusi ideid, raha, inimesi ja muid ressursse ei saa kunagi kõige tarvis olema piisavalt palju. Tähtis on üritada aru saada, mis on hea või halb pikaajaliselt ja mis mõjutab meid vaid lühiajaliselt.

Eestlusel ja eesti kultuuril ei ole Soomega mitte ainult ühised juured, vaid ka tänasel päeval ollakse enamikus valdkondades täpselt samas olukorras. Mõlemad on piiratud ressurssidega väikesed saunakultuuri ja kehva kliimaga maad Euroopa serval. Ka Soomes räägitakse rahvusluse kriisist, ja et aatelisusest on tegelikkuses saamas vaid klišee. Et inglise keel surub soome keelt välja, noorte mõttemaailma täidavad probleemid, mis on pärit tõsielu-sarjadest ja näoraamatust. Sellest aastast hakati soomekeelsete sõnade hulka lugema ka sõna «pliis». Tundub, et alateadlik hirm ja mineviku tagaigatsemine istub soomlastes isegi kuskil sügavamal. Seda näitab ka Põlissoomlaste edu parlamendivalimistel ja ksenofoobsed ülekutsed ühiskonda sulgema hakata.

Sarnased emakeeled ja kultuuritaust on eestlastele ja soomlastele loonud eeldused asjadest ühtemoodi aru saada, teineteist usaldada ja ühiste eesmärkide nimel koos tegutseda ka praegu.

Juba viiendat aastat järjest korraldatakse Kuressaares kahe maa ühiseid ajaloopäevi. Algust tuleks aga teha ka ühise kultuurifondi loomisega, keeletehnoloogia ja digitaalse keelevara ühise arendamisega, kultuuriekspordi programmide omavahelise koordineerimise ning kahe maa piiriülesele infoühiskonnale aluse panemisega. Äkki võiks ka käibele lastavad uudissõnad omavahel enne ära kooskõlastada. Eestluse sünni juures oli võtmeroll haridusel. Olen veendunud, et haridustaseme tõstmine on ka praegu eestluse, eesti keele ja kultuuri arengu tähtsaim eeltingimus. Paratamatult vananevas ühiskonnas tundub mõistlik teha kõik selleks, et lisaks praegustele eestimaalastele oleks meie kõrgkoolides õppimine senisest ahvatlevam ka välismaa tudengitele. Mida rohkem me seda suudame, seda suurem on tõenäosus, et osa Eesti ja eestluse arenguks vajalikke väärtusi luuakse tulevikus ka nende poolt siin Eestis. Kui me suudame tekitada olukorra, kus iga eestlaste ja eestimaalaste järgmine põlvkond oleks haritum kui eelmine, siis suudame tagada mitte ainult eestluse säilimise, vaid ka elujõu tulevikus.

Kas Eestis räägitakse ka saja aasta pärast eesti keelt? Räägitakse, kui 80 aasta pärast vanemad seda keelt oma lastele õpetavad.