Tallinnas toimus täna Postimehe arvamusliidrite lõuna.

FOTO: Andres Haabu / Postimees

Valides tänavuse Postimehe arvamusliidrite lõunasöögi teemaks eestluse avatud maailmas, tahtsime eelkõige teada saada, kui mures tuleks eestlastel praegu, väljarände ja ingliskeelse kultuuriruumi pealetungi taustal oma keele, kultuuri ja identiteedi pärast olla.

Mõlema ettekandja – Põhjamaade Investeerimispanga asepresidendi Gunnar Oki ja kirjanik Maarja Kangro – sõnavõttude põhjal pole traagikaks põhjust. Tänapäeva eestluse ülesanne on oma rahvusliku identiteedi kohandumine globaalse maailmaga, selle võimaluste ja väljakutsetega.

Väljarände laine on väikerahvale mõistetavalt emotsionaalne ja valus kogemus – kui inimesi on vähe ja neistki paljud lähevad ära, siis kes jääb siia rääkima eesti keeles ja elama eesti elu. Nimelt just muret selle pärast võib pidada paljuski põhjuseks, miks on tekkinud vastandumine jääjate ja minejate vahel, kus ühed kritiseerivad ja teised õigustavad, kuid mõlemate hetkehirmud varjutavad üldist pilti.

Avanemine on Eesti rahvale varemgi väljarännet tähendanud. Pärisorjuse kadumisega tekkis paljudel eestlastel võimalus haridust ja oskusi täiendada ja rakendada mujal kui kodukamaral. Praegu ei pea me seda võimaluste kaotamiseks, vaid saamiseks, sest just neid võimalusi ära kasutades jõudime omaenese – eestlaste – teadussaavutusteni, kirjandus- ja kunstiklassikani ning lõpuks iseseisva rahvusriigini.

Ning kui mure võõrsile läinute pärast siiski veel südant pitsitab, tuleb meeles pidada, et «seal» olijad pole altid kaotama oma identiteeti. Pigem leiame näiteid vastupidisest: eestikeelne kool Stockholmis, Euroopa Eestlaste Koor, Eesti iseseisvuspäeva tähistamine kõikjal, kus on eestlasi. Loomulikult internet, mis muudab inimese asukoha inforuumi mõttes teisejärguliseks ja mujale kolinud sõbrad on endiselt kliki kaugusel. Tsiteerides Maarja Kangro ettekannet: «Mida rohkem on meil eestlusi (kui eestlaseks olemise viise), seda parem.»

Kohanemisvõime on meie kultuuri oluline märgistaja ja laenates Gunnar Oki esinemisest: «Maailma tuleb vaadata realistlikult.»

See vaade ütleb, et suletus on utoopiliselt kõrge hind isegi eestluse säilitamise eest. Globaalsetele protsessidele vastandumine aga just seda hinda nõuaks. Enesekindlalt ja uhkelt maailmaga kohanedes säilib ka eestlus, sest rahvuslik identiteet püsib endiselt, ja seda ka kõige multikultuursemates ühiskondades.

Muidugi mõista pole meie riik nii valmis, et seda ei saaks paremaks muuta. Kuid ka muutumine peab sündima võimalusi nähes, mitte tonte kartes, ja mitte ainult eestlasi, vaid kõiki siin elavaid inimesi arvestades.

Eestlust võiks vaadata nagu kaua veeretatud lumepalli – veeretajad on valinud selle tee ja nii on pall kohati puhas, kohati porine, kuid need on olnud sel hetkel valikud, mis kokku on teinud meist need, kes me oleme, ja määranud ära selle, kes meist saavad. Ning isegi pori seest on alati võimalus jõuda puhtale lumele.