Toomas Paul

FOTO: Peeter Langovits

Kui eestlus on olemas, ei kao ta kuskile, vähemalt mitte selle tõttu, et piirid on avatud, arutles teoloog Toomas Paul eilsel Postimehe arvamusliidrite lõunal.

Mulle meeldib väga Leibniz, kes ütles, et me elame ainukeses võimalikus maailmas. Eestlust võiks piltlikult võrrelda lainega – laine saab tekkida siis, kui on suurem veekogu. Laine saab teatud hetkeks formeeruda ja mõne aja pärast ta kaob taas. See kuulub selle asja olemusse, et kunagi eestlasi ei olnud ja kunagi ei ole neid jälle ning väga ruttu see laine ei kao. Sellepärast ei tundu see hirm, mis mõnel inimesel on, et kohe-kohe saab kõik otsa, kuigi reaalne.

Kõike head ei ole võimalik korraga saada. Suletud maailm on meil olnud – see oli Nõukogude Liit. Nüüd on meil samasugune olukord nagu oli pärisorjuse kaotamise järel, kui eestlased maailma laiali läksid.

Mõneti tekkiski eestlus niisugustes keskustes nagu näiteks Peterburi, kui veebruarirevolutsiooni järel eestlaste massid nõudsid Eestile iseseisvust või vähemalt teatud sõltumatust. See tähendab, et kui on olemas eestlus, niivõrd, kuivõrd ta on olemas, siis ei ta kao kuskile, vähemalt mitte selle tõttu, et piirid on avatud.

Arvamusportaal palus eilsel Postimehe arvamusliidrite lõunal osalenutel arutleda selle üle, kas avatud maailm on eestluse sulatusahi.