Tiina Kangro aasta arvamusliidrile antava Johann Voldemar Jannseni kujuga.

FOTO: Peeter Langovits

Kuigi poliitikud-ametnikud peaksid ajakirjandust kuulda võtma, Eestis asjad nii ei käi – see sundiski värsket aasta arvamusliidrit Tiina Kangrot aastate eest vaatlejaametist sammu edasi astuma ja ise puuetega inimeste eest võitlusse astuma.

Postimees andis sulle täna aasta arvamusliidri tiitli, palju õnne! Millise tundega sa auhinna vastu võtsid?

Suure üllatusega, täiesti siiralt. Vaatasin just saalis ringi, et huvitav, kes siis võiks sel aastal olla, kui äkki mind välja hõigati. Enda kohta vist inimesed ei mõtlegi kunagi sellist asja, nii et mulle oli see väga suur üllatus.

Sa oled jäänud silma Eesti puuetega inimeste kaitseinglina. Kas see auhind on märk, et aastate pikkune ränk töö hakkab lõpuks vilja kandma, või on pikk tee veel minna?

Pikk tee on veel päris kindlasti minna. Võiks tuua paralleeli autoremondist. Me tegelesime pikki aastaid rikkis, tossava summuti remondiga. Mõtlesime, et kui poeme peadpidi auto alla ja proovime sumbuti ära parandada, läheb elu paremaks. Eks ta läkski - aga liiga vähe selleks, et öelda, et nüüd on midagi saavutatud.

Nagu üks isehakanud remondimees kunagi, liikusime viga otsides toll haaval edasi, kunioleme viimastel aastatel jõudnud mootorini välja. See ongi see, millest ma viimastel aastatel kirjutan.

Tavaliste hädas olevate inimeste kaudu olen ühes oma lähemate kolleegidega jõudnud selleni, et viga on riigijuhtimises – selles, millistel jalgadel meie ühiskond ja riik seisab ja kuidas selle südant ehk mootorit juhitakse. Kõige nõrgemad on hea indikaator, kelle pealt peegelduvad vastu riigijuhtimise vead. Nii et ma ei kirjuta juba ammu enam ainult puuetega inimestest, vaid laiemalt millestki muust.

Kui mõelda konkreetsemalt lõppenud aasta peale siis, mis võib olla sinu selle kõige meeldejäävam saavutus või artikkel?

Ma ei oskagi niimoodi öelda. Neid ühe kaupa välja võtta ei ole eriti võimalik – see on protsess. Nii nagu Eesti ei saa kunagi korda, nii ka see töö – üks artikkel sünnitab järgmise. Neeme Korv teie arvamustoimetusest, kellega ma kõige rohkem asju arutan, teab väga hästi, et minu lood on enamasti väga pika vinnaga. Nende taga on mõni kord vaatlus või eksperiment, mis on kestnud 6-9 kuud või ka kaks aastat. Mul on alati mitme loo materjalid poole või kolmveerandi maale ette töötatud. Nad ootavad ühiskonnas momenti, mille külge nad lõplikult ära vormistada.

Mul ei ole seda probleemi, mis on Eesti ajakirjandusele tüüpiline ja mis teeb kvaliteetse ajakirjanduse sünni hästi raskeks - et ajakirjanik on toimetuses tööl ja tal on kas päris- või moraalne norm, et ta peab tegema nii ja nii palju lugusid selleks, et teenida oma palk välja.

Minu põhitöö ei ole see, mille eest mind nüüd tunnustatakse. Olen Linnalehtede grupi peatoimetaja, minu juhtimise all valmib igal nädalal Linnaleht oma viies versioonis, kahes keeles, eri linnades Eestis. Aga kõik see, mille eest ka praegu Postimees mind tunnustab, on minu vabatahtlik töö, kodanikualgatus.

See, et ma avaldan Postimehes midagi, teen «Puutepunkti» saadet, kirjastan, kirjutan ja levitan ise Puutepunktide ajakirja, on kõik minu vaba tahe. Vaba tahtega inimesele ei kehti normid – ma ei ole kohustatud midagi valmis saama. Minu jaoks on vaid üks kriteerium – kui ma tahan seda teha ja kunas leian, et nüüd on see õige hetk.

Ma tahaks siinkohal mainida, et olen leidnud Postimehe näol väga hea koostööpartneri. Minu hääl on hakanud ühiskonnas kostma just sellest hetkest, kui mul tekkis võimalus hakata avaldama Postimehes suuri lugusid. Võib-olla on pisut kummaline mõelda, et sa teed mitukümmend aastat sama asja, kirjutad teistes väljaannetes, teed telesaadet jne, aga see kõik läheb vaikselt – natuke märgatakse, aga midagi ühiskonnas ei muutu. Ja siis ühel päeval tekib selline koostöö ja asjad hakkavad toimima, ühiskonnas hakkab midagi muutuma.

See, mida sa teed ja mille eest sind tänatakse, ei ole päris lihtsalt ajakirjaniku töö, vaid see, kus ajakirjanikust kui vaatlejast saab tegutseja. Mis paneb sind ise asjadele kätt külge panema?

See on täpselt õige küsimus. Kui ma õppisin kunagi Tartu Ülikoolis ajakirjandust, saime teooriast teada, et ajakirjaniku töö on kirjutada, rääkida ja näidata teles, teha seda võimalikult hästi. Tema rääkimise-kirjutamise peale saab ühiskond teada, hakkavad toimuma protsessid – inimesed, kelle töö on teatud asju teha, hakkavad ennast liigutama ja midagi muutma.

Nii peaks see protsess klassikaliselt käima. Aga ma jõudsin omal nahal selleni, et protsess ei toimi Eestis praegu nii. Siirast uudishimust tekkis mõte, et kui ajakirjanikutöö ei muuda ühiskonnas nii palju, kui peaks, siis mida on tarvis teha, et asjad hakkaksid muutuma? Hakkasin katsetama-proovima, et näha, kuidas süsteem töötab.

Minu lugude taga, mis jõuavad Postimehesse, võib olla eksperimente, pikki kuid kestnud kirjavahetusi, koosolekuid, arutelusid. Ma olen ka tellinud bussi, viinud Tallinna linnavalitsusest, koolidest inimesi Tartusse kohtuma vastavate alade inimestega, korraldanud koosolekuid. Olen igasugu naljakaid asju teinud – just selleks, et proovida, millisele nupule peab vajutama, et inimesed läheksid tööle.

Nagu ma aru saan, on need nupuvajutused ennast ära tasunud. Seega võib kokkuvõttes julgustada ka teisi inimesi astuma tavapärasest rollist välja, eksperimenteerima, julgemalt maailma parandama.

Just. Me võime selle aastatepikkuse töö peale hakata lugema ette ka saavutusi. Me oleme saanud – mitte veel piisaval määral, aga siiski, käima hambaravi vaimupuuetega ja neuroloogiliste probleemidega inimestele, kes tavaarsti juures ei saa käia. See toimibki Tartus reaalselt juba teist aastat. Liiga väikeses mahus, aga siiski.

Me saime väga hea reaktsiooni Toompealt perekonnaseaduse muudatuse osas, mis eestkostjate tšekimajandust korrigeeris. Me oleme saanud kaks aastat kestnud töö tulemusena erivajadustega laste koolidesse tagasi medõed. Aga muidugi, veel ja veel on tarvis tulemusi. Eks neid protsesse, mis on praegu kuskil poole peal, ja on lootust, et asjad võiksid muutuda, on veel päris palju.