Pildil Andrei Hvostov.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Eestlased paistavad siin maalapil füüsiliselt välja surevat, kuid see ei tähenda vaimset väljasuremist, arutles kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov täna Postimehe arvamusliidrite lõunal.

Olen Eesti püsimisele palju mõelnud, seda juba riigi taasiseseisvumisest saati. Sellesse, mis Eestis praegu toimub, pole midagi parata. Hoolimata kohustuslikust optimismist sureme me siin Eestis välja. See aga ei tähenda, et eestlus kusagil mujal edasi ei võiks kesta.

Praegu ei toimu Eesti tühjaks voolamine, vaid eestlaste ümberasumine. Oluline on, kuhu tekivad need uued Eesti kogukonnad – milline on nende asukohariik või -linn. Mul on tunne, et eestlased, kes kolivad mõnda suurde Põhja-Ameerika või Lääne-Euroopa miljonilinna, kaotavad kiiresti oma rahvusliku olemuse.

Kogukond Tenerife saarel aga on midagi sarnast tsaariaegse kolooniaga Kaukaasias, Krimmis või Siberis. Tenerifel on kuuldavasti juba sadakond perekonda oma lastega, nad tahavad sinna rajada oma pühapäevakooli. Võib-olla on see midagi, mis püsib, võib-olla tullakse sealt kunagi Eestisse tagasi ja luuakse siin uus Eesti. Sel seltskonal aga, kes meil siin praegu on, on mõte kokku jooksnud.

Eesti kirjanikuna annan ma endale aru, et kirjutan väljasureva rahva väljasurevas keeles, aga füüsiline väljasuremine ei tähenda, et sa ka vaimselt välja sured. Eesti kultuuri loojatel tuleb kiiresti veel luua, seniks kuniks jaksu on. Luua midagi sellist, millest maailma kultuuris on võimatu mööda vaadata. Et kui siis maa tühjaks jääb ja teist keelt kõnelevad inimesed siia kunagi tulevad, hakkaks neid meie kultuur ja pärand huvitama. Tuleks teha kultuuriline vereülekanne.

Postimehe arvamusliidrite lõuna ettekannete teema oli «Eestlus avatud maailmas», Postimehe arvamusportaal  küsis selle valguses üritusel osalejatelt, kas maailma avatus on eestlastele ja Eestile hea või halb.