Peeter Kreitzberg: see tobe haridusreform

Peeter Kreitzberg Foto: Liis Treimann

Muudatused Eesti koolivõrgus tuleb läbi mängida kooli täpsusega

Vaidlused gümnaasiumi ja põhikooli lahutamise üle on üsna tulised. Kooli(de) kokku- või kinniminek valdades paneb valla eksistentsi küsimärgi alla. Selle taga on vallaametnike, koolijuhtide, õpetajate saatus, laste koolitee ja palju muud.

Kui Soome tegi reformi rohkem hariduslikel kui demograafilistel kaalutlustel, siis meie puhul suruvad lahendust tagant peatselt gümnaasiumi jõudvad madala sündimuse aastate noored. Juba mõne aja pärast õpib Eesti koolides 30–40 protsenti õpilasi vähem kui kümmekond aastat tagasi.

Koolikorralduses tuleb esikohale seada hariduse kvaliteet, kvalifitseeritud õpetajate olemasolu ja tänapäevane õpikeskkond. Praeguses vaidluses jääb paraku mulje, et midagi nii rumalat pole maailmas tehtud. Üks järjekordne tobe reform, mis viib hariduse kraavi, hävitab selle, mis niigi hästi toimib. See on kõige tavalisem reaktsioon huvide riive puhul.

Usun siiski, et meie esimene üldharidusreform on õigel teel, kuid see tee ei pruugi osutuda lühikeseks. Usuga on tegemist seepärast, et paljud küsimused on läbi mõtlemata ja lahenduseta. Olen veendunud, et me ei saa reformiga alustada, kuni muudatused koolivõrgus pole läbi mängitud kõigis maakondades kooli täpsusega. Kindlasti peame seaduses kehtestama erisused – millistel juhtudel on õigustatud täisgümnaasiumi säilitamine.

Gümnaasiumi ja põhikooli lahutamisega peaks kaasnema mitte ainult omavalitsuste piire ületavate gümnaasiumide teke, vaid ka neid piire ületavate tugevate põhikoolide teke. Gümnaasiumivõrgu rajamine oleks lihtsam, kui gümnaasiumiaste riigistataks. Praegune kava lasta valitsusel määrata gümnaasiumipiirkonnad tekitab väga palju haldus- ja järelevalvega seotud probleeme.

Tugev põhikool eeldab tugevaid õpetajaid, tugisüsteeme koos abiõpetajatega, head õpikeskkonda koos tänapäevaste õppevahenditega, võimlat, staadioni, aulat, korralikku koolisööklat, huvialaringe, pikapäevarühma pidamise võimalust.

Sellises koolis ei ole vaja muret tunda õpetajate koormuse ega kooli tulevate noorte õpetajate pärast. Seal ei õpeta ilma spetsiaalse ettevalmistuseta õpetaja füüsikat ega kehalise kasvatuse õpetaja inglise keelt. Sealt ei viida oma lapsi mujale põhjendusega, et tegemist on viletsa kooliga. Transport kooli ja vajadusel õpilaskodu on probleemid, mida lahendamata pole koolivõrku võimalik põhjalikult reformida.

On aeg seaduses sõnastada hariduse kvaliteeti tagavad nõuded nii põhikoolile kui gümnaasiumile, mida täitmata need õppeasutused ei saa eksisteerida. Kodu lähedal saadud vilets haridus jääb ikka viletsaks hariduseks, mis ei lase hiljemgi kodunt kaugemale minna.

Viimastel aastatel on õpilaste ja raha puudusel suletud 175 algkoolist 101. Põhikoolide arv on vähe muutunud, gümnaasiumide oma üldse mitte. Kui algkooliõpilaste üleviimine põhikoolidesse on viimaste seisundit leevendanud, siis põhikooliõpilaste arvukam üleviimine gümnaasiumiastmesse tähendab tõsiseltvõetava gümnaasiumihariduse likvideerimist paljudes senistes gümnaasiumides.

Eesti gümnaasium on praegu üks Euroopa massilisemaid, mis teeb tema funktsioonid üsna segaseks. Suure hulga pooltühjade põhikoolide pidamine viib haridusraha sõna otseses mõttes korstnasse. Kui me midagi ette ei võta, liigub kvaliteetne haridus iseenesest tasapisi maakonnakeskustesse. Linnakoolidega suudavad konkureerida vaid tugevad maapiirkonna põhikoolid.

Soomes kutsuti gümnaasiumi ja põhikooli lahutamise reform ellu 1970. aastal. Üleminek algas aastal 1972 ja lõpetati 1978. Sellele eelnesid pikki aastaid kestnud tulised vaidlused, mis ei vaibunud ka pärast reformi. Alles edu viimaste aastate rahvusvahelistes võrdlusuuringutes on vaidlused peaaegu lõpetanud.

Meil on põhikool justkui märkamatult kujunenud gümnaasiumi eelastmeks. Samuti on meil siiani kehtinud ühtne põhikooli ja gümnaasiumi õppekava. Samas on aga põhikool ka kutsekeskkooli eelaste.

Soomelt on jätkuvalt palju õppida. Koolikatseid põhikooli astujatele võib teha vaid muusikakallakuga koolides ja koolides, kus õppetöö toimub võõrkeeles. Riik katab ca 57 protsenti koolide kulutustest ning omavalitsused 43 protsenti.

Mingit tasaarveldust omavalitsuste vahel, nagu meie koolidevahelisele võistlusele rajatud süsteemis, ei toimu. Õpilasega liigub kaasa vaid riigi pearaha.

Sellega peaksime ka meie piirduma. Kui õpilane läheb teise valda, peab koduvald praegu ülal pidama nii tühjaks jäänud õppekohta kui ka teises omavalitsuses täidetud õppekohta. Linnad täidavad vabad kohad maalt tulnud lastega, kasutades lisaks valdade rahalist tuge. Samas pole nad millegagi motiveeritud oma koolivõrku ümber korraldama.

Riigikogus võistlevad kahjuks sageli omavalitsuste, kõnealusel juhul linnade ja valdade huvid, mitte eri arusaamad riigi huvidest. Praegune eelnõu üritab tasaarvelduse kaotada vähemasti põhikooli tasandil, kuid linnade hääl kõlab juba vastu.

Soome koolis õpetavad magistrikraadiga õpetajad. Ülikoolidesse astumisel on õpetajakutsega seotud erialadel kõige suurem konkurss. Ehk peaksime samuti loobuma õpetajate kastitamisest nooremõpetajaks, õpetajaks, vanemõpetajaks ja õpetaja-metoodikuks. Soome õpetaja palk lisandub staažiga. Võib-olla pole vaja ka aasta õpetaja konkursse praegusel kujul. Igal aastal võiksime tänada õpetajaid, kel on täitunud näiteks 25 aastat õpetamist.

Gümnaasiumiastmes on Soome õpilastel individuaalne õppekava. Õppimine kestab kaks kuni neli aastat. Kohustuslik maht on 50 kursust meie 63 asemel. Õppekava täidetakse sageli mitmes koolis, sealjuures eri koolitüüpides – gümnasist saab valida aineid kutsekoolist ja vastupidi. Meie praegust õppekavareformi saadavad ägedad protestid, mis nõuavad kohustusliku õppemahu olulist suurendamist. Soomes kuuluvad kutsekoolid enamikus samuti omavalitsustele nagu gümnaasiumid, mis hõlbustab nendevahelist lõimumist.

Suurem osa kutseharidusest rajaneb põhiharidusel, meil pigem gümnaasiumiharidusel. Gümnaasiumide ühinemist soodustatakse riigieelarveliste toetustega.

Soome haridus on pideva sisemise kriitika ja kvaliteedikindlustamise haardes. Muudatusi planeeritakse mitmeid aastaid ette. Praegu tegeletakse näiteks intensiivselt sellega, et kindlustada karjäärinõustamine põhikoolis, samuti varane sekkumine õpilase arengusse, mis on üks suurimaid ja millegipärast tähelepanuta jäänud probleeme meie hariduses.

Miks muidu satub meil tunduvalt enam noori eritingimustega koolidesse, miks muidu satub lastekodusse palju vaimse arengupeetusega lapsi, miks muidu reageerime hilinenult erivajadustega laste probleemidele? Soomes võivad õpilased alates 8. klassist õppida praktilise töökallakuga õppeasutuses, ootamata ära 17-aastaseks saamist nagu meil.

Planeerides põhjalikke muudatusi hariduses, tuleb nad põhjalikult läbi vaielda, peitmata ühtegi esilekerkivat probleemi.