Vabakonda ei tuleks näha mitte tüütu kohustuse, vaid väärtusliku arutelupartnerina

Tänasel arvamusküljel kirjeldab ühe Eesti keskkonnaühenduse esindaja oma tähelepanekutest, kuidas näevad välja ministeeriumis toimuvad kaasamisarutelud ja kuidas toimib see, mida ministeeriumid kaasamise all mõistavad. Poole aasta jooksul kogunenud muljetest settis nukker tõdemus: kaasamise head tava järgitakse vaid moe pärast ning koosolekute peamine eesmärk on jätta kodanikuühiskonna esindajatele mulje, et nad kuulatakse ära.

Just nimelt kuulatakse: kaasamiskoosolekutest on saanud kisakogunemised, mille lõppedes ametnikud kergendatult ohkavad: huvigrupid on saanud üksteise peal auru välja lasta ja ministeerium saab seaduse muutmisega omatahtsi edasi minna. Ega ametnikud seda suurt varjagi, et seaduseelnõuteemaliste koosolekute tegelik eesmärk ongi «lasta neil end tühjaks karjuda».

Ametnike selline suhtumine ei ole halb mitte üksnes seepärast, et modereerimata nõupidamised jätavad seadused ilma kodanikuühiskonna esindajate praktilistest teadmistest, vaid ka – ja ehk isegi peamiselt – seetõttu, et see madaldab kogu kodanikuühiskonna toimimise põhimõtet. Kui inimeste arvamusega arvestamine taandub riigi silmis vaid «auru väljalaskmiseks», on see ohtlikult lähedal demokraatia mängitsemisele, pealegi kinnistab arusaama, et vabakonnal ei ole ülepea piisavalt arukust või väitlemisoskust, et seaduste tegemisel kaasa rääkida. Kaasamisest on saanud küüraka kommunikatsiooni märksõna: selle asemel, et tähistada riigivõimu ja kodanikuühiskonna sümmeetrilist suhtlemist, on see endiselt tugevalt ühele poole kaldu.

Kõik algab keelest, sõnade valikust, mida me asjadest rääkimiseks kasutame. Juba kuus aastat tagasi kirjutas Marju Lauristin probleemist, et «kaasamine» on ametiasutuste kõnepruugis välja tõrjunud «osalemise». Need kaks on aga põhimõtteliselt erineva tähendusega: kui kaasamine on valitseva poole aktiivsus valitsetava suhtes ja kaasatav on pelgalt objekt, kelle võimalused lõplikke otsuseid mõjutada on piiratud, siis «osalemine» rajaneb arusaamal, et otsus sünnib ühiselt ning arvestab kõigi osalejate seisukohti ja huve.

«Osalemise» asendumine «kaasamisega» viitab kaudselt protsessile, mida Max Weber on kirjeldanud kui veendumuseetikal põhineva mõtteviisi arenemist: selle tagajärjeks on üksnes oma ideede õigsusse uskuv poliitika, üsna sarnane tänases arvamusloos kirjeldatuga.

Kui ministeeriumiametnikud teavad iseenese tarkusest õiget lahendust ja on seadusemuudatused juba ette ära otsustanud, ei ole kodanikuühiskonna esindajatel palju võimalust kaasa rääkida.

Et midagi suhtumises muutuks, tuleks uuesti defineerida eesmärk: kas see on mulje jätmine, et inimeste arvamusega arvestatakse, või soovitakse seda ressurssi ka tegelikult kasutada. Kui soovitakse, tuleks alustada vabakonna nägemist mitte tüütu kohustuse, vaid väärtusliku arutelupartnerina.