FOTO: Urmas Nemvalts

Vaadates järjekordset «Kodutunde» saadet üksinda lapsi kasvatavast õnnetust naisest, kes rääkides oma suud hoolega varjata püüdes kurdab, kuidas mees ta maha jättis ja teise juurde läks, tundsin, et mulle aitab – midagi tuleb ette võtta, nüüd ja siinsamas. Aga mida? Ajakirjanikuna jäävad mul käed lühikeseks, saan ainult kirjutada ja kutsuda üles olukorda muutma, mida nüüd teengi.

Kui õige koondaks kõik jõud ja teeks Eesti  inimeste suud korda! Eriti masendav on olukord maal, kus hambutu pea iga teine elanik, kui mitte rohkem. Ja see pole üksnes esteetiline probleem, et vuih, kui kole vaadata. Hammastest sõltub kogu organismi tervis, teab iga tohter öelda, sest põletik võib suust edasi levida. Lagunenud hammaste pärast võib koguni ära surra, kui õigel ajal abi ei saa. Õnnetud on need inimesed igal juhul.

Hambutu ei saa korralikult toitu närida ja seetõttu ka tervislikult toituda, mis omakorda soodustab suus surnuaia tekkimist. Teda ei võta töövestlusel keegi tõsiselt, elukaaslase leidmisest rääkimata. Äkki said selle silmanurgast pidevalt pisaraid pühkiva naise mured alguse just lagunenud hammastest? Ehk leidis ta mees nüüd naise, kes talle ilusasti vastu naeratada saab?

«Kodutunde» saates on antud number, kuhu soovijad saavad annetada euro, selleks et aidata abivajajate elamised korda teha. Sellest tekkis mul mõte, et miks mitte kutsuda inimesi üles annetama ehitusmaterjali asemel hoopis seesuguste vähese sissetulekuga inimeste suu remondiks. Mina oleks küll nõus sellesse panustama ja usun, et paljud teisedki.

Saan aru, et see pole kerge ülesanne, aga kui meil on euroraha, mitmesugused fondid ja korjandused ja riigi majandus kosumas, siis miks ei võiks proovida aidata õnnetuid hambutuid? On ju päris selge, et töötud ja miinimumpalga saajad, aga ka muidu väikese sissetulekuga inimesed ise puuduvaid hambaid asendada ei jaksa. Sotsiaalminister Taavi Rõivas peaks kindlasti mõtlema, kas ikka lihtsast kaks korda päevas hammaste pesemisest, nagu ta ühes oma hiljutises intervjuus soovitas, olukorra parandamiseks piisab.

Sotsiaalministeeriumis, haigekassas ja tervise arengu instituudis on hulk tarku inimesi, kes võiks pead kokku panna ja lahendusi otsida. Usun, et ka hambaarstide liit oleks valmis õla alla panema ja näiteks kõige hädalisemaid aitama selle eest tööraha nõudmata. Ei pea ju tingimata implantaate ja portselanproteese panema, on ka palju odavamaid variante.

Lõppude lõpuks sõltub sellest, kuidas eestimaalased võõrastele Kernus või Varnjas vastu naeratavad, kogu meie riigi maine. See kõlab hästi kokku ka presidendi aastapäevakõne üleskutsega «Teeme Eesti 100. sünnipäevaks korda!».