Juhtkiri: mõistlikkust soovides teie erakonnad

Tänavu mais möödub Silvergate’i algusest aasta ja rõõmuga tuleb tõdeda, et riigikogu pole seda aega tühja lasknud – nii nagu lubati, koguti ettepanekuid erakonnaseaduse muutmiseks, saak sõeluti ja valiti ning justiitsministeeriumis on nüüd valmis eelnõu, mis peaks täpsustama erakondade rahastamise aluseid ja järelevalvet selle üle.

Riigikogu põhiseaduskomisjon esitas justiitsministeeriumile 11 suunist ning neid kui ka justiitsministeeriumi seisukohti neile võib kokkuvõtlikult kirjeldada ühe sõnaga: mõistlik. Aga seda üsna mitmetähenduslikuna.

Päris otseses mõttes mõistlikuks tuleb pidada nii erakondadele positiivse netovara nõuet kui ka eraisiku sularaha annetusele aastapiiri kehtestamist ning 1200 eurot kõlab selles kontekstis samuti kaalutletult. Efektiivsete sanktsioonide korral – ka nende kehtestamist taotleb riigikogu põhiseaduskomisjon – võiks nende ettepanekute tulemusena läbipaistvam rahastamine isegi sündida.

Kuigi riigikogu ja valitsuse selletaolist koostööd võiks kiita – riigikogu põhiseaduskomisjon annab suunised, mida ta seaduses näha tahab, ja ministeeriumi spetsialistid valmistavad ette eelnõu –, järgib eelnõu mõistlikkuse sellist joont, mille kohta öeldakse ka, et tark ei torma.

Rahvakogus on erakondade liikmemaksust rahastamiseks esitatud 188 ettepanekut ja argumenti ning 90 ettepanekut, mis näevad erakondade rahastamisallikana nii annetusi kui liikmemakse. Põhiseaduskomisjon ja justiitsministeerium on aga liikmemaksu teemat vältinud stiilis «ära küsi, ära ütle». See on ka arusaadav, sest tõenäoliselt tähendaks selline rahastamine erakondade liikmeskonna armetult pisikeseks kuivamist, ent oleks siiski ausam, sest rahaline panustamine liikmemaksu näol sunniks parteiladvikuid ka tegelikult lihtliikmetega arvestama.

Sama delikaatselt püüavad nii justiitsministeerium kui põhiseaduskomisjon hakata avalikkust harjutama mõttega juriidiliste isikute annetuste legaliseerimisest – mõlemad on veendunud arutelu avamise vajalikkuses. Päris veenvalt pole suutnud keegi juriidiliste isikute poliitilisi veendumusi kindlaks teha, kuid justiitsministeerium esitab ühe argumendina «mujal Euroopas».

Valimiskampaania kulude piiramise kohta saab aga rakendada vaid üht komisjoni ettepanekut – see on valimiskuludele rahalise ülempiiri seadmine. Sest selle alternatiivina pakutud valimiskampaania mahu piiramine ei tundu tõsiselt võetav: välireklaami keelamisega koos tulid Eesti poliitpraktikasse ka keelust mööda hiilimise näited, mis oma teravmeelsusele vaatamata olid seaduse mõttega karjuvas vastuolus. Võib vaid oletada, milliseid vingerpusse hakkab valija nägema siis, kui telereklaamile mahupiir kehtestatakse või meediareklaamile valimisteks riigihanget korraldama hakatakse.